suhted vanematega 27.06.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Praegu elan läbi nagu teist murdeiga, ilmselt sellepärast, et esimese ajal osa probleemidest jäi lahenduseta. Minul on raske aru saada vanemate otsusest saata mind 15-aastasena teise linna vähihiget vanaema hooldama siis, kui oli juba teada, et tema enam kaua ei ela. Sellest räägiti minule kohe ja paluti, et ma vanaemale sellest ei räägiks... Selle uudise rääkimise hetkel olin tegelikult väga šokeeritud, mis minu puhul tavaliselt väljendub külmaverelise ja asjaliku käitumisena - šokk surub tundeid nii maha, et ma ise ei tunne midagi, suudan esitada asjakohaseid küsimusi, lohutada inimest, näole tekkib pokkerimängija nägu, millest tunded üldse läbi ei paista. Ju vist minul õnnestus vanemaid sellega nii ära petta, et nemad ei saanudki aru, mis minuga tegelikult toimub.

Elasin vanaemaga koos tema viimase aasta, mis oli minu jaoks nii raskeks katsumuseks, et ma keelasin endale sellele mõtlemast. Selle aasta sisse jäi esimene õnnetu kiindumus, lahusolek vanematest, õest ja vendadest ning vanadest sõpradest; minek uude kooli ja sellega kaasnevad kohanemisraskused, esimene armastus, mille lõpp langes kokku vanaema surmaga. 16-aastasena ma tundsin ennast vanainimesena ja nägin välja nagu täiskasvanu. Elasin läbi ränka depressiooni, millest ma sain ise jagu. Oma tunnete peitmises olen olnud nii andekas, et siiani mul neist oli ainult ähmane ettekujutus. Ilmselt lükkasin ebameeldivaid mõtteid kaugemale- "sellest mõtlen ma homme".

See päev on nüüd saabunud ja ma loodan leida hingejõudu selleks, et andestada vanematele seda, mis nad minule tegid ja endale, et ma seda neile teha lubasin. Kas Teie saaksite minule nõu anda, kuidas vabaneda nendest ebameeldivatest mälestustest/kogemustest, et ma suudaksin nendega leppida ja need minule enam haiget ei teeks. Praegu mul on raske vanematega suhelda ja ma ei soovi neid karistada, aga mingi tõkke on meie vahele tekinud. Sooviksin taastada armastust, mida ma nende vastu kunagi tundsin. Aitäh!

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Ilmselgelt oli 15-aastasele nooerele inimesele liiga suur koormus vähihaige hooldamine ja kodust eemalolek. Arvatavasti ei osanud vanemad seda näha, mida see Teie jaoks tähendas ja nagu ma aru saan, ei öelnud Te seda neile. Vanaema surmale ja isiklikele pettumustele järgnenud depressiooni teke on üsna loogiline. Mälestustest päris vabaks kunagi ei saa, sest olnut ei ole võimalik täiesti unustada. Küll aga on võimalik need mälestused nii läbi töötada, et nende asjade meenutamine ei tee enam nii palju haiget ja Te suudate rahulikult olnu peale tagasi mõelda. Ebameeldivate kogemuste ja mälestuste läbitöötamiseks on erinevaid tehnikaid, mida psühholoogid kasutavad. Samuti tuleks töötada Teie negatiivsete tunnetega, mida Te endale ei ole lubanud. Minevikukoorma üheks osaks on ka tõke suhetes vanematega. Nii et soovitan pöörduda psühholoogi poole ja läbi teha psühhoteraapiatsükkel, mille pikkuse ja täpsema sisu saate juba koos psühholoogiga paika panna.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

väsimus ja närvilisus

Olen 48 aastane naine.Alustan oma probleemiga veidi kaugemalt.Ostsime 3 aastat tagasi maale maja,kõik oli väga hästi,mulle meeldis siin tööd teha oma kodu remontida koos abikaasaga ,eriti oma iluaias ja ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Leinamine toimub inimeste puhul erinevalt nii emotsionaalselt, kui ajaliselt. Teie puhul on esmatähtis, et aktsepteerite oma vanemate kaotust. Surm on elu paratamatu osa. Mõelge oma suhetele ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi