Perekond ja tulevik 28.05.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen juba ligi 30-aastane ja ikka veel vallaline. Olen palju järele mõelnud, et milles asi. Võib-olla on minu ootused liiga kõrged. Tihti mõtlen, et kas on minu kasvatamisel tehtud vigu, kuid vanemaid hinge põhjas süüdistamisega teen enesele väga palju haiget. Minu vanemad on lapsepõlves kogenud palju leina ja hingevalu, mis oleks võinud olemata olla. Sellel põhjusel on ka mind väga hoitud ning võib-olla üle liiagi minu pärast kardetud. Just selles mõttes, et äkki juhtub minuga midagi. Nende läbielamisi arvestades on muidugi mõistetav, et nad on kartnud mind kaotada. Aga selline suhtumine on minule kaasa pannud eluks hulk negatiivset pagasit. Olen nohiklik, enda meelest arg, kohutavalt kodukeskne, ebaseltskondlik ja kardan negatiivset hinnangut. Mul on ka minust mõnet aastad vanem vend, kes on ka vallaline. Ta on seni olnud minu jaoks inimene, kellega on väga hea olnud kõike arutada ja üht-teist koos ette võtta. Nüüd aga, uues töökohas nimelt, on ta puutunud kokku inimestega, kes on mõjutanud tema mõttemaailma. Ta otsustas enesele soetada omaette korteri ja ära kolida. See tähendab seda, et jään vananevate ning omavahel mitte eriti kenasti läbi saavate vanematega. Tuleb suvi ja kõik huvitav lõpetab tegevuse. Mõned sõbrannad, kes mul on, pole ka suvel eriti kättesaadavad (või on neist saanud perekonnainimesed) ja ma tunnen end meeletult üksi. Tulevik tundub hirmutav. Vanematel on tervisemured ja lugedes-kuuldes seda, mis ümberringi toimub ning õppides sõbrannade pettumustest olen kaotanud usalduse vastassooliste vastu. Selline tunne, et kõik normaalsed noormehed on kinni ning teistel on mingi negatiivne minevik, halvad harjumused või on nad muidu luuserid. Olen kaalunud psühholoogi konsultatsioonile minemist, aga olen madalapalgaline ja need konsultatsioonid tunduvad hirmus kallid igal pool. Tahaksin väga abi leida.



Aitäh, et te olemas olete!