vanaema mure lapselapse pärast 25.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Tegin vea. Ei pidanud vastu ja ähvardasin oma tütart, et saadan talle lastekaitse kaela, kuna ta oma lapse eest halvasti hoolitseb. Ta viskas mu välja, sõna otseses mõttes, ega lase mind enam lapselapse ligi. Tema viha on pikk, ma tean, ja minul on väga valus - varsti kaheseks saav laps areneb iga päevaga ja meil on koos väga lõbus olnud, ja väike ei saa aru, miks vanaema nüüd ainult tunniks tuleb ja kohe jälle minema jookseb. Mu tütar on ise alles laps, tahab hirmsasti ringi joosta ja laps rändab käest kätte, oma pidudelt tagasi tulles ei asu ta usinalt majapidamistööde juurde vaid ohib tülpinult, et magada tahaks. Ei-ei, elukaaslane on tal ikka ka, kes neile raha teenib, aga on täielikult mu tütre tuhvli all ja pikkade tööpäevade tõttu põrandaid pesta lihtsalt ei jaksa. Nende kodu on kui seapesa, lapsehoidjal on võimatu sealt midagi üles leida, hea kui mähkmed ikka ette antakse. Mustus ja räpakus vahib igast nurgast vastu, lapsele antakse süüa mida juhtub, pead hommikuti ei kammita ja küüsi olen ikka seni mina lõiganud ja enda juurde vanni viinud. Raha raisatakse kuu algul ära, ostetakse toitu kallitest poodidest, kuu lõpul on külmkapp täiesti tühi, siis olen püüdnud lapse enda juurde viia ja kõhu täis sööta. Ma ei liialda, asi ON hull, terve suguvõsa lööb käsi kokku aga öelda ei julge keegi, sest kardavad sellest väiksest inglikesest tüli tõttu eemale jääda, nagu minuga praegu juhtunud on. Jumala eest, oleks minu teha, ma laseks lapse sellest kodust ära võtta ja anda neile, kes lapsi ei saa, aga tahaksid väga-väga tema eest hästi hoolitseda. Aga kuna padujoomist ja füüsilist vägivalda ei ole, ei saa vist mitte keegi aidata? Mida ometi teha?