Külm suhtumine 05.02.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Võib-olla see probleem tundub teiste siinkirjutajate omadega veidi teistsugune ja imelik, aga siiski olen otsustanud nõu küsida.

Nimelt ma olen püüdnud olla ja tahan väga jäädagi soojaks ja südamlikuks inimeseks, kes ei lähe kunagi teiste probleemidest mööda, olla abivalmis, tähelepanelik ja olla inimene, kes mõjub teistele positiivselt ning kelle seltskond mõjub hästi. Kuidas küll hoida oma südant maha jahtumast, kui näed, kuivõrd ükskõiksed ollakse sinu vajaduste suhtes. Minu perekonnaliikmed on võtnud endale ideaaliks, et inimene peab kõigega ise toime tulema ilma välise abita. Aga on asju, millega naisterahvas hakkama ei saa ning kui ka meesterahvas, kellelt abi palutakse, tunneb, et jõud ja teadmised ei käi üle, siis võiks ju vähemalt mõne toeka sõna öelda, mis ei tekitaks vähemasti tunnet, et sa oma murega üksi oled. Selline tunne on, et sind isegi ei vajata, kui sa ei suuda olla rõõmus ja särav ja kui sul on endal mingi vajadus või mure. Selline külm suhtumine teeb tohutult haiget ja läheb jubedalt energiat, et hoida ka end ka samasuguseks külmaks muutumast. kange tahtmine on vahel samaga vastata. Aga mõistuslikult ma ei taha nii. tahan olla soe ja mõnus. Aga selline külm suhtumine teeb jubedalt hingele haiget ja kui juba päeva alustadki mõrase meeleoluga, ei suuda ka oma kohustusi nii hästi täita, nagu ise tahaks.



Aitäh!