Mure kõikide teiste inimeste pärast 25.01.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.



Olen 21-aastane noor "tüdruk" ning mul on probleem, kuna ei suuda iial kellelegi öelda "ei" kui minult abi palutakse. Aga sageli on sellel ka vastasmõju ning asjad, millega ise pean samal ajal valmis saama, jäävad sageli tegemata. Eriti suur on see probleem kooliasjades. Ja kui olengi mõnel puhul suutnud keelduda, valdavad mind pärast seda tohutud süümepiinad ning tekib hirm nende inimestega kohtuda. Ma ei suuda ennast kunagi esikohale panna, alati on olulisem, et teistel oleks parem. Näiteks, kui mul on mõni terviseprobleem (hamba-, kõhu- või peavalu) mõtlen alati, et selle juures on ka üks hea asi - teistel seda valu ei ole. Sõbrad hakkavad mind juba veidi imelikult vaatama.



Teine probleem on veel. Nimelt eelmisel aastal suri mu ema vähki ning pärast seda olen kogu aeg hirmul. Kardan iga inimese pärast, eriti oma 14-aastase õe ning isa pärast. Iga väikesemgi terviseprobleem tekitab hirmu. Ma ei saa terve päev rahu enne kui kogu perekond on koos ning kui keegi neist läheb kuhugi pikemaks ajaks, on asi täiesti lootusetu. Ma ei tea enam mida teha. Äkki ei tundu mu probleemid teile väga naeruväärsed ... ning oskate midagi soovitada. Närvid hakkavad juba üles ütlema, nii mul endal kui mu lähedastel. Aga muidu olen eluga rahul ja õnnelik!



Ette tänades,

K Tartust

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Lp.K

Sinu probleemides ei ole mitte vähimatki naeruväärset. Suutmatus öelda "ei" on üks tüüpilisemaid enesekehtestamise probleeme ja see vaevab paljusid teiste vastu kenasid ja vastutulelikke inimesi. Iseeneset pole ju selles midagi halba kui me teisi aitame. Probleemid tekivadki siis, kui hakatakse seda tegema iseenda arvelt. "Ei" ütlemist segab enamasti mõte, et teised arvavad siis minust halvasti, kui ma neile ära ütlen. Kindlasti on veel hulganisti mõtteid, mis tekitavad hirmu, ärevust ja ebamugavust.

Nüüd teise probleemi juurde. Ema kaotus on väga raske igale inimesele. See, mis teie peres juhtus, on kurb. Vaatamata kõigele peate te aga edasi elama. Sinu ülemäärane muretsemine oma lähedaste pärast ei aita neid kuidagi. Vastupidi, see tekitab liigset pinget. Nüüd siis minu soovitus: kui Sul vähegi aega ja võimalust on, tule psühholoogi või psühhoterapeudi vastuvõtule. Kehtestamist ja "ei" ütlemist on võimalik õppida ja harjutada. Samuti aitab psühhoteraapia ema kaotusega paremini toime tulla ja oma hirmu teiste perekonnaliikmete parast vähendada.

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühholoogia

inimeste kuulamine

Tere!



Mina olen selline vaiksemapoolne inimene, kes seltskondades eriti lärmakusega silma ei torka, aga samas olen ma ise silma torganud osadele oma tuttavatele, kes käivad enam ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!



Psühholoogidel on asi päris kenasti korraldatud. Meil on omad superviisorid, ehk siis suuremate kogemustega kolleegid, kellega me arutame oma raskusi, mis meil tekivad inimeste ...

Loe edasi

pilk piinab

Tere.Mul on selline mure, et viimasel ajal on tekkinud üks kartus, hirm või kuidas seda ka iganes nimetada.Igatahes enne nii iseeneslik ja loomulik asi on muutunud minu jaoks raskuseks----nimelt ma tunnen ...

Vastas dr Katri-Evelin Esop

Tõenäoliselt pole probleemiks mitte teiste inimeste pilgud, vaid see tähendus, mida Te nendele pilkudele omistate. Kui omistate teiste inimeste vaatamisele negatiivse ja enesele suunatud tähenduse (Nad ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi