Minevik kummitab ja ei lase õnnelik olla 25.01.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Mure järgmine: noormees, kellega vastastikku esimesest pilgust armusime, kasutab oma jutus selliseid väljendeid, millest järeldan, et tal on minevikus midagi väga valusat juhtunud. "Kõik naised kasutavad mehi ära", "miks naised mehi vihkavad", kuni sinnamaani, et tõmbab paralleele minu ja oma eelmise tüdruku vahel: ma armastan ka vannis käia, kogun keraamikat ja tahan päikese käes olla. Ja üritan teda "ära kodustada", nagu ta ise ütleb. Kõike seda on ta hakanud arvama üleöö pärast seda, kui ma ütlesin, et jään teda sõjaväest tagasi ootama. Teda aga sõjaväkke ei võetud ja ma arvasin, et ta on selle üle õnnelik, et saab kooli rahulikult lõpetada ja tööle minna, aga ei. Ka tundub mulle, et ta tajub suurt osa oma elust kohustusena, vanemad on tal küll kaugel teises riigi otsas, aga ranged. Veel on tema tekstis palju kordi esinenud väljendid "tühi on olla", "mõttetu", "ei viitsi", "ma olen kogu oma elu üleliigne olnud" ja "ma tekitan sulle ju ainult probleeme". Milles ometi võib asi olla? Kas tegu on koolilõpu-depressiooniga, hirmuga seotuse ees, algava paranoiaga või millegi muuga? Väga tahan teda aidata, aga ta lülitab mind muudkui välja ja eeldab, et mul on tema suhtes halvad kavatsused, kuigi me oleme algusest peale konkreetselt paika pannud, et oleme ausad ja siirad, olgu mis on. Tänu abi eest, Ricca