psühholoogia 22.01.02 / Psühholoogia

Arst vastas:

Tere!



Kõigepealt sellest vihast. Viha ja kurbus mahajätmise pärast on üsna tavalised tunded. Eks mahajätmine tähendab ju miskitmoodi ka seda, et mahajätja ei pidanud jäetavat miskipärast koosolemist väärivaks. Kindlast tekitab selline tunne enesehinnangule tõsist kahju. Selle tunde peitmiseks enese ja oma teadliku mõttemaailma eest kasutatakse mitmeid erisuguseid kaitsemehhanisme. Viha tundmine mahajätja suhtes on üks võimalikke toimetulekuviise selliste raskete tunnetega, mida ka endale ei taheta sageli tunnistada. Kergem on ju kedagi teist süüdistada ja teda toimunu pärast vihata, kui et mõtelda sellele, mis selles suhtes untsu võis minna. Teisalt jällegi. Seda asja võib ka käsitleda pisut teisest vaatevinklist. Et mahajätja ei suutnud/tahtnud/osanud seda suhet arendada nõnda, et sellest asja oleks saanud. Ja nii ta, vaeseke, peab aina uut suhet otsima ja jälle otsast peale hakkama ja jälle milleski pettuma ja enesele "tulised süsa pea peale korjama" ("Kevades" vist ütles Julk-Jüri niiviisi Tootsi kohta). Vaadake, ta on ju endale nii mitmeidki kohustusi sigitatud laste näol kaela pidanud võtma ja karta on, et ta ei suuda peatuda. Ja küllap ei jää ka see uus suhe mitte viimaseks. Õieti üks õnnetu inimseloom, kes ei suuda kuidagi paigale jääda ja nautida püsivate suhete arengut ja turva. Nõnda väärib ta pigem kaasa tundmist kui vihkamist. Miks kaasa tunda inimesele, kes on teise suhtes ebaõiglaselt käitunud? Ega muud põhjust õieti ei olegi, kui et viha on selline õudselt hinge räsiv tunne, mis kõige enam rikub vihkaja meelt. Vihatavale te ei mõju ju mitte kuidagi. Sest vihatav ju eriti ei tunne seda iga päev iga minut kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas ja nii kolm aastat järjest, nagu see Teil on kestnud. Vihatav kogeb enda vihkamist ju ainult neil lühikestel hetkedel, mil ta puutub kokku vihkajaga. Aga vihkaja on koos oma vihkamisega iga tund iga päev iga hetk. Seepärast ma mõtlengi, et kas Te ei poeaks püüdma asjadest pisut teisiti mõtelda, niimoodi, et viha asenduks mõne muu tundega? Noh, kasvõi kaastundega. Või mõistmisega. Või ... siin on palju võimalusi.



Teine asi on selles, kas ja kuidas isa lapsega tegeleb. Võimalik, et siin on osalt tegu ka Teie tunnetega lapse isa vastu, mis nii selgelt silma torkavad, et see peletab isa ka lapsega tegelemisest tagasi, kuna ta ei saa hakkama Teie tugevate vihatunnetega, kui te kohtute. Aga see on asja üks tahk kõigist paljudest. Kindlasti mõjutavad seda olukorda ka Teie endise abikaasa isiksuse iseärasused mõnesugusel viisil. Aga nende arendamine ja kujundamine ei ole ehk küll enam Teie võimuses. Kindlast on need tema enda võimuses, aga kui ta sellega tegelda ei taha, siis ei ole meil ka midagi sellega peale hakata. See on nagu vihma ja lume ja üldse asjadega siin ilmas. Need ei pruugi meile mitte meeldida, aga meil tuleb leppida nendega sest meie käed jäävad paljude asjad mõjutamiseks liiga lühikeseks.



Olge terve,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.