Armastan, aga vist mitte "õigesti" 09.01.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 22 aastane naine, mu kallim on 28. Oleme koos olnud aasta. Kõik nädalavahetused oleme koos, vahel ka nädala sees, sest tema elab ja tudeerib teises linnas. Kavatsesime ka koos elama hakata...

Oleme pärit erinevatest peredest, meie elud on olnud väga erinevad- mina olen suht jõukast perest, mul on hea töökoht, haridus (veel küll lõpetamata), korter jne. Vanematega ja vennaga saan väga hästi läbi, selline tõeliselt mõnus pere.

Temal aga on elu olnud väga raske, maalt pärit, vaja jagada õppetööd sellega, et teeb kodus talutöid. Tal surid varakult isa ja õde, millest ta pole siiani üle saanud. On kinnine, ei usalda inimesi, elult palju palju petta saanud.

Ma armastan teda väga, aga ei suuda endast tasakaalu leida siis, kui oleme eraldi. Iga kord kui ta minema läheb, siis olen omadega läbi. Mõtlen temale kogu aja. Kui ta pole mulle terve päeva helistanud vms, siis helistan talle ja näägutan ja kaeblen, et miks ta minuga pole ühendust võtnud, kas ta ei hooli minust, kas siis kui me koos pole, on ta mind unustanud vms. Sellise käitumisega olen ta suutnud endast välja viia. Tal on niigi raske ja minust pole talle mingit tuge, kuna olen selline tasakaalutu. Minust on saanud üks tema probleemidest. Ja see on viimane asi mida ma tahan! Ei tea enam kuidas asja heaks teha, kuidas olla nö normaalne, kuidas tunda rõõmu sellest, et lõpuks ometi olen leidnud kellegi, keda armastada ja kes mind armastab.

Ta ütles mulle pärast järjekordset telefonitüli, et tunneb vaid tüdimust, et ta on väsinud ja ei suuda enam midagi teha, kooliasju ega midagi.

Kui me koos oleme, on kõik enam-vähem ok, sobime väga hästi jne.

Ma ei tea kuidas olla, mida teha. Tahaks kõik heaks teha. Ei jaksa enam kannatada ja põdeda kogu aja.

Mida teha?

Psühholoogi poole pöörduda?