armukadedus 02.10.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen keerulises olukorras ja ise ei oska enam sellest välja tulla. Nimelt olen naine ja olen suhtes naisega, kes on minust 8 aastat noorem (ta on 18). See ei ole muidugi minu jaoks probleem. Probleem on see, et kuna olen nii palju temast vanem, on mul olnud eelnevaid suhteid, nii meeste kui naistega. Temale olen mina esimene tõsine suhe. Alguses ei teinud ta sellest probleemi aga nüüd kui oleme juba aasta koos olnud, on ta nii armukade nii tühiste asjade peale, et see ajab lihtsalt hulluks. Tema elab Poolas ja koos oleme nii tihti kui võimalik, mais tuleb jäädavalt Eestisse. 3 kuud järjest suvel olime koos aga see ei teinud teda vähem armukadedaks.

Probleem seisneb selles, et ma saan oma endise meessoost partneriga hästi läbi. Elame praktiliselt kõrvuti. Olen talle üritanud selgeks teha, et meie vahel ei ole armastust olnud, lihtsalt mingi nooruse katsetamine jne. Lahkuminek oli sõbralik ja mingeid etteheiteid kummalgi ei olnud. Sai enne sõber oldud ja peale seda samuti. Samuti on ta teadlik minu orientatsioonist. Naine arvas, et temast ikka ohtu ei ole aga vahest räägib puhta lolluseid nagu tahaks ta teda ära tappa jne Kuigi ma tean, et ta ei oleks selleks iialgi võimeline, on see veidi kõhe ikkagi.

Teine probleem on selles, et mul põhimõtteliselt ei tohi enam olla sõpru. Olen niigi oma läbisaamisi sõpradega piiranud, sest mul ei ole enam nende jaoks aega... iga kord kui tänaval kokku satume ja paar sõna juttu räägin muutub naine rahutuks ja tigedaks ja pärast on pool päeva vihane. Tema arust on mu sõbrad nõmedad ja joodikud ja ma ei tea veel kes. Endal tal tõelisi lähedasi sõpru ei ole ühtegi. Ta ei saa aru sellest, et mul on sõbrad selleks, et neid aidata kui vaja, ja et nemad mind aitaksid kui vaja.

Probleem on aina süvenenud. Nüüd vihastab ta ka selle peale kui mu vend (kellega olen alati lähedane olnud) ja tema naine külas käivad. Nähvab ja ütleb, et milleks mulle tema kui mul on mu vend, sõbrad ja endine boyfriend. Ta enda vend on põhimõtteliselt ta parim sõber. Ma ei ole iial talle etteheiteid teinud ja pole teda piiranud kellegagi suhtlemisel, sest leian, et iga inimene otsustab ise, kellega suhtleb. Asja süvendas veel asjaolu, et ta käib psühholoogi juures, kes oli talle öelnud, et kui ma ikka veel suhtlen oma kunagise poisiga (olin temaga viimati 8 aastat tagasi) siis järelikult pole ma temast veel üle saanud. Kui raske saab ühel lesbil olla mehest üle saada, keda ta pole iial armastanud?

Ma ei ole teda hooletusse jätnud, armastan teda kohutavalt ja ta teab seda. Ei petaks teda iialgi ja ta teab seda. Ta teab, et on minu jaoks tähtsaim inimene maailmas (tahabki, et seda tõestan sellega kui oma sõbrad kõik kuradile saadan). Ma ei käi väljas ilma temata ja alati hoian teda oma tegemistega kursis. Kui ütlen, et lähen välja pooleks tunniks, poodi või midagi, siis saan sõnumi, et tõmmaku ma ennast pilve või purju või mida iganes ma oma sõpradega teen (ma ei ole suitsetanud ja alkoholi tarvitanud kogu meie koos veedetud aja, lihtsalt ei taha). Ise nutab ja vihkab ennast kui on mulle kehvasti öelnud ja saab ise ka aru kui jabur kõik see on.

Kas ma teen midagi valesti? Ma ei tea enam kuidas käituda või mida teha ja öelda talle kui ta jälle põhjuseta armukade on... Minu mõistus enam ei võta... Äkki oskate aidata, oleksin väga tänulik!