Soovimatus tegeleda arstide ja tervisehädadega 15.06.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere
Näe, ei osanud küsimusele pealkirjagi panna!
Olen 33 aastane naine. Tean, et mul oleks vaja minna arsti juurde, aga lihtsalt ei suuda seda sammu ette võtta. Kogu oma lapsepõlve elasin arstilugude sees. Mu isa on mees, kes naudib oma haigust, räägib sellest igal võimalikul juhul. Kunagi ei teadnud me, kas tema haigushood (südamega) olid tegelikud, või vaid selleks, et taas minna arstile, haiglasse, rääkida neist kui tulevad külalised, rääkida haigustest ja arstidest igal hommikul, õhtul, kogu aeg kui ole keegi, kes kuulas jne.
Nüüd, oma elu elades, olen katsunud võimalikult palju arste vältida. Lihtsalt selleks, et kõigest sellest eemale saada. Ma ei taha kuulda kellegi haigustest, veel vähem lugusid uuringutest, mitme arsti juures käimistest, ootamisetest jne.
Samas ma tean, et arsti juurde oleks vaja minna. Arvan, et on tekkinud mõned günekoloogilised probleemid, aga ausalt öelda harjun nendega olema, ja püüan mitte mõelda sellele, et vaja oleks end arstile näitama minna. Lükkan asja aina edasi, et äkki läheb ise mööda, et ehk ma ei pea oma elus alustama seda saagat, mis isal kunagi oli jne.
Tean ka seda, milline oleks mu perekonna reaktsioon sellele kui peaksin minema uuringutele või haiglasse vms. Ma ei suuda taluda sellist muretsemist ja nunnutamist nagu mu isale osaks sai kui ma laps olin ja kodus elasin. Aga just nii see läheks.
Mõtlen tihti kui hea on elada üksikutel inimestel, kel pole lähedasi! Kui on probleemid, siis on need tema isiklikud ja ei pea ühegi lähikondlase ees vastust andma, kuulama kellegi muretsemist või tegema kellegile haiget.
Rumalad mõtted vist, tean ise ka.
Aga ausalt - ei suuda enam niimoodi pidevalt oma tervise, oma lähedaste reaktsioonide jms pärast muretsedes elada. Ma vist häbeneks ka arsti ees seda, et mul mingi haigus külge on hakanud.
Äkki ütlete mulle ühe kurja sõna, mis mind lapsepõlvest või ei tea millest üles raputaks!
Suur aitäh Teile!