suur koer ründas 22.01.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Mure on selline, et umbes aastat tagasi ründas mind suur ja metsik koer. Rünnak tuli väga ootamatult ja ma ei saanud ennast kuidagi kaitsta. Kaaslane, kes minuga kaasas oli, lõi araks ja põgenes, jättes mind üksi. Appi tulid möödakäijad, kes kutsusid kiirabi ja abistasid mind igati. Olin alguses õnnetusest üle, kuigi see nõudis haiglaravi, ja püüdsin asjasse suhtuda nii, et olen ikkagi elus ja kõik läheb mööda. Paari kuu pärast sain aga aru, et on jäänud inetud armid, mis ei taha paraneda ja puretud jalg on saanud ikkagi tugevalt viga. Olen püüdnud ennast igati ravida, kasutanud sadade kroonide eest rohtusid ja käinud arstide juures. Öeldakse ikka, et ootame ja vaatame jne. Viimaste kuude jooksul on mul kohutav masendus, ma ei salli enam ei koeri ega koeraomanikke. Kodused ütlevad aina, et mida ma vingun ja eelistavad asjast vaikida, et probleemi ju pole. Mul on aga väga kahju oma haige jala ning rikutud välimuse pärast. Vihkan ennast, et enne suutsin asjasse mõistusega suhtuda, nüüd enam mitte. Ükski varasematest meeldinud tegevustest enam huvi ei paku, sunnin ennast jõuga tegema hädapäraseid toiminguid ja käima tööl, aga enamus ajast kulub lihtsalt voodis lebades ja nuttes. On tavaline, et mul pole kodus toitu ja ei tahagi süüa. Kogu aeg tunnen, et keegi ei saa millestki aru, kuigi püüan oma muredest mitte rääkida. Ja mis neist lähedastele rääkidagi, nemad ütlevad, et virisen ja eelistavad teemat vahetada. Nii jätan sihilikult mulje, et kõik on korras ja tunnen ennast tohutult üksi. Olen kogu maailma vastu huvi kaotanud. Varsti tuleb kevad, kõik panevad suveriided selga, mina saan aga kanda ainult pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid.
Mul on tunne, et tänu sellele õnnetusele olen iseennast täielikult kaotanud.