72 aastane ema 12.01.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

olen 45 aastane ainuke tütar,laps emale,ma ei oska olla meele järgi oma emale,ikka veel,vaatamata vanusele,Igal jäämäel on tipp ja kõike ei saa nii lihtsalt kohe kirjeldada.Tagamaad .Ta elab üksi korteris,käib tööl turul,tohutu reuma ja käimisraskused,ülikooliharidus Tartu majandus,,noorena lahkuminek,kuulas oma ema,lahkus enda kätega ehitatud majast,mina olin siis kolme aastane,vanaema jäi meiega,olin vanaema surma juures haiglas,olin liiga väike selleks,alles kolmandas klassis,ema elas vanaema surma ülirängalt üle,nagu ka lahutust isast-ta oli närvihaiglas,kuid ilmselt vanasti ei tohtinud sellest niimoodi rääkida nagu nüüd,ema ei julgenud enam vanaema haual käia-mina pidin igal aastal ,igal jõulul ühtlasi tuli ka muid süüdistusi ja peksu-tema on ju nõrk-tema on ju kõik kaotanud see oli valus Isa lasti maha 2000-ndal aastal-metsas-oma kolmandas oma kätega ehitatud kodus-mina pidin viima emale surmasõnumi sellest,olin matustel ja koos isa teise perega ja oma kolme poolõega,tuli pärandus ja ma mõtlesin vaid oma lapsele ,oma pojale,emast ei olnud mulle tuge,nagu ka keskkooli ajal kui ta igal elujuhtumil tahtis mulle miilitsat kutsuda,elasin kõike üksi üle ,olin oma sõbranna ema juures kui isa maha lasti,mul oli tuge lihtsalt niiväga vaja.See kõik on mõttetu teema-tahan lihtsalt küsida-millest selline kõige eitamine sellise psühhoosi juures on selgitatav-ta eitab kõike mida talle viin,et ta elu parem oleks-ta elab haisus ja prügis,ta korjab igasugust prahti,ahelsuitsetajana ei tunne ta enam lõhnu,mul on häbi tema pärast ja ta ei võta kuulda ühtegi abi kuigi süüdistab pidevalt mind kui halb ma ikka olen