Hasartmängusõltuvus. 25.11.01 / Psühholoogia
Külastaja küsib:
Tere!
Olen tõsiselt mures oma abikaasa pärast. Oleme perekond, kus kasvamas kaks toredat last. Abikaasast on aga saanud inimene, kes on sõltuvuses hasartmängudest. Nimetan seda sõltuvuseks, kuigi tema ise seda ei tunnista. Ta keeldub tunnistamast oma mängukirge haiguseks ja sõltuvuseks ning tundub, et selline suhtumine muudab tema abistamise veelgi raskemaks. Mängimisjärgses depressioonis on ta nõus sellega, et vajab spetsialisti abi, kuid siis kui masendushoog taandub, keeldub ta pöördumast abi saamiseks spetsialisti poole. Elu on aga muutunud täielikuks põrguks. Elame suurtes võlgades ja asi läheb aina hullemaks. Omal jõul aga sellest olukorrast enam välja ei tule. Oleme temaga sel teemal palju rääkinud, kuid ravini pole jõudnud. 3 aastat tagasi ta küll käis minu tungival pealekäimisel psühholoogi juures, kuid sellest ühest käigust on tal tekkinud täielik negatiivne reaktsioon psühholoogilise abi suhtes. Kuidas saada ta niikaugele, et ta oleks nõus proffesionaalse abiga? Olen ka lastega sel teemal arutlenud ning sooviksime koos talle igati toeks olla ning tema paranemisele kaasa aidata. Millest alustada? Kelle poole peaks üldse pöörduma? Olen aru saanud, et õige abi saamiseks oleks vaja nõustajat, kellel on sellealaseid kogemusi. Elame Pärnus.
Ette tänades.
Arst vastas:
dr Elen Kihl
Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad
Hasartmängusõltuvus e patoloogiline hasartmängimine on tõsine häire. Kuna see probleem on meie ühiskonnas suhteliselt uus, siis ei ole inimesed veel endale selgelt teadvustanud, et meelelahutusest võib kujuneda häire, millest on raske vabaneda. Kuna tegemist on häirega, mitte lihtsalt nõrkuse või pahega, nagu mõnikord arvatakse, siis nõuab see ka ravi. Vaatamata eelnevale negatiivsele kogemusele soovitan siiski pöörduda psühholoogi poole. Ühekordsest konsultatsioonist kindlasti ei piisa. Arvestada tuleks üsna pikaajalise psühhoteraapiaga. Esimene seanss ongi selleks, et saada tuttavaks, rääkida oma probleemist, arutada ravivõimalusi. Koos spetsialistiga arutatakse läbi raviprogramm, seatakse eesmärgid, tehakse kokkulepped seansside sageduse, hinna, maksmise viisi jms osas. Samuti saab inimene hinnata, kas see raviviis on talle sobiv ja kas see spetsialist on talle sobiv. Raviprogrammis võiks osaleda ka keegi lähedastest inimestest. See võimaldab ka perekonnal häirest ja selle olemusest rohkem teada saada ja toeks ning abiks olla. Arvatavasti tuleks Teil siiski oma abikaasat veenda spetsialisti poole pöörduma. Samas peab muidugi ütlema, et kui inimene probleemi ei tunnista ning raviga ei nõustu, siis ravi ei saa ka toimuda. Psühhoteraapia on koostöö patsiendi ja terapeudi vahel, kus suurema töö teeb ära patsient ise, terapeudi juhendamisel ja kaasabil. Kui soovite minu poole pöörduda, leiate Pärnu vastuvõtu andmed siitsamast "kliinik ee" leheküljelt.
Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.
Nõuanded teemal: Psühholoogia
hasartmängimine, sõltuvusprobleem, depressioon
tere,
Soovin teada saada kuidas aidata lähedast inimest (meesterahvas, üle 55 aasta vana), kel on hasartmängusõltuvus, depressioon, ravimi (unerohu-rahustite)sõltuvus, buliimia (ning lisaks ...
Vastas dr Elen Kihl
Probleemid, mida te kirjeldasite on nii Teie kui ka Teie lähedase inimese kontrolli alt kahjuks väljas. Ma ei usu, et ilma psühhiaatrilise ravita siin midagi teha saab. Abi võiks olla sellest, kui suudaksite ...
Loe edasiVaata kõiki nõustamisi