Probleemid lapsega 24.01.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ei tea kohe kust alustada. Poiss 10-aastane õpib praegu kolmandas klassis. Koolis õppimine kõik enam vähem korras, kui viitsib õppida, siis hinded väga head, kui ei siis toob kehvema hinde, üldiselt nelja ja viieline. Käitumisega aga sured probleemid nii koolis kui kodus, peab koguaeg tormama ja rahmeldama ja teistel koolis seljas elama. Tal peab kohe olema selline füüsiline kontakt. Sellest tal ka käitumine rahuldav ja toob pidevalt märkusi koju. Muidugi keskendumisraskused ka, kunagi ei suuda ühte asja lõpuni teha. Koolis pandi seepärast esimesse pinki istuma, et taga liiga palju ei sehkendaks. Näiteks õppimises on nii, et tööd alustatakse kohe, ilma et enne oleks tööjuhendiga tutvunud, siis kohe esimene asi, et ma ei oska. Räägin, et loe korralikult läbi ja ütle kas said aru või ei, siis loeme veel koos kahekesi, kui ei saanud ise asjast aru. Üdiselt raskusi tekitavad sellised asjad, millega peab rohkem vaeva nägema. Pikad arvutustehted, referaadid, kirjandid, joonistamine ( see väga algeline, kui kuskile töövihikusse on vaja midagi joonistada, siis kriitseldatakse midagi ruttu valmis, et asi kaelast ära saada, aga ema see kurja juur paneb kõike uuesti tegema). Muidugi on ka asju mida võib tunde teha, näiteks palli niisama taguda (käib jalgpallis), suvel päevad läbi kala püüda, arvutis istuda( mida saab selle tõttu piirata). Kodus jällegi, kui midagi ei lubata, siis lõhutakse ja loobitakse asju ja paugutatakse oma toa ust. Poodi ei saa üldse kaasa võtta, kui ta midagi sealt ei saa, mida tahab, siis hakkab jalgu trampima ja halvasti käituma. Sellest siis olen ammu järeldanud, et laps hüperaktiivne, kuid mingit diagnoosi otseselt pole keegi pannud. Võibolla peaks selliseid käitumisega seotud häireid kuskilt sügavamalt hakkama otsima. Mul mees ka väga närviline, kui varem vihastas, siis astus lihtsalt uksest välja ja tuli natukese aja pärast tagasi. Nüüd kui laps sõna ei kuula ja vahest kopsu päris üle maksa viskab, siis on sellel tuttis kinni. Sellest tal, siis ka suur stress, et rindu löövad valud sisse. Käis arstil, et äkki midagi südameda viga, aga midagi pole leitud. Mina arvan, et see kõik närvidest, aga mees seda endale ei taha tunnistada. Mehe närvilisuse põhjus arvatavasti pärit ka lapsepõlvest, mis nüüd lihtsalt on hakanud süvenema, kuni kolmanda eluaastani praktiliselt isata olnud, ema isa lahutasid ja siis ema uus abielu. Uuest abielust emal, siis kaks last lisaks, keda kasuisa rohkem armastas, kui teda. Seda on siiani näha, samuti on nüüd ka lapselastega, väljendub see selles, et minu last ei ole ta selle 10 aasta jooksul kordagi sülle võtnud, aga oma päris laste lapsi hüpitab kogu aeg ja mängib nendega. Meie poiss, aga saab koguaeg õiendada, kui midagi teeb või tegemata jätab ja eks laps ju tunneb seda kohe. Vanaema on aga super, sellis teist annab otsida. Muidugi kui laps väike, siis me kolisime ka palju, ühest üürikorterist teise, kokku elasime neljas eri kohas. Nüüd oleme juba neli aastat päris oma kodus elanud. Aga eks need elukoha vahetused on ka palju mõjunud, kuigi tal pole kunagi millegist puudust olnud. Hakkasin seda sellepärast kirjutama, et meie perre sündis nüüd veel üks poiss, kes praeguseks poole aastane ja ma tunnen, et enam ei suuda. Väike võtab oma osa ja suurega ei jõua enam nii palju tegeleda, kui vaja. Poiss ka selle tõttu tundub olevat pahuram, et talle nii palju tähelepanu ei jagu, kui ta tahaks. Mees on hommikust õhtuni tööl ja kui tuleb on väsinud, õhtul ei jõua enam midagi teha. Mina siis pean kaht last kantseldama ja kõike jõudma, iga nädal ootan seda kahte tööinimese vaba päeva, et siis vähemalt saab koos midagi teha. Ise olen suhteliselt rahulik, aga nüüd tunnen ise ka, et hakkan ära kukkuma, juba kolmandat päeva iga väiksemagi mõtte peale pisarad voolavad. Kiri sai nüüd pikk ja segane, aga kuhu ma peaksin abi saamiseks pöörduma?