Ainuke ja õige 05.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 26 aastane neiu. Mul on kõigutamatu tunne, et olen leidnud inimese kellega tahaksin kogu elu koos veeta. Oleme olnud koos kaks aastat. Paraku temal seda tunnet ei ole. Tema arvab, et ei või mind usaldada igapäevastes pisiasjade ajamises ja tuleb välja et süüdistab mind ka oma tegemata jätmistes. Minu jaoks on need naeruväärsed süüdistused. Ma olen inimene mitte masin. Talle tundub, et mina olen kogu põhjus miks tema oma eluga edasi ei liigu. Mina seeest liigun küll. Samas väidab ta, et tal on minuga hea koos olla, et ta saab minuga rääkida ja hoolib minust väga ja peab kalliks ja armastab "natuke",mis olevat tema jaoks kohta juba väga hea tulemus, kuid tahaks siiski lahku minna, et leida keegi sobivam ja "nutikam" kunagi hiljem. Sinnamaani tahaks ta niisama naistega aega veeta ja arvab,et see elu "paneks ta tööle".(Oleme üliõpilased). Ja üldse peab ta püsisuhteks ennast liiga nooreks, (25aastane). Ta tahaks heameelega minuga edasi "koos olla" ,kuid tingimusel ,et võib ka teistega suhelda, samas lubaks ta seda ka mul teha ja seda on ta ka varem alati lubanud. Üldiselt polekski sellest ju midagi, kuid mul pole eriti vajadust peale tema kellegagi intiimselt suhelda ja

sellepärast ei meeldiks mulle kui tema seda teeks. Peamiselt kardaksin ma et ta tõesti leiab kellegi teise ja ta kaob minu jaoks täiesti. Kui ma teaksin ,et seda ei juhtuks oleks mul sellest ükskõik. Võibolla võiksime ka kolmekesi olla. See oleks mulle huvitav, kuid ei tea, mis jamad sellest veel välja kasvavad.

Ta arvab et naine justkui peaks ta "vähem laisaks" muutma? Miks ta nii mõtleb? Minu arust on tal endal väge küllalt, et seda ise teha. Meil on erinevad huvid ja tegevusalad, kuid see pole takistanud meid väga head sõbrad olemast.Me saame rääkida omavhel absoluutselt kõigest, ilma et see kumbagi häiriks, mul ei ole kunagi olnud nii head sõpra ja armukest. Ma ei julge talle öelda:"Jah, lähme pealegi lahku või hea küll sa oled vaba käimaks teiste naistega." Talle tundub olevat väga oluline , et mina talle ütleksin mis saab, kas oleme lahus või siis saab ta loa olla teistega.

Sellepärast on meil aegajalt klaarimised, kuid vahepeal saame jälle hästi läbi, kuni juhtub midagi ,mille puhul ta arvab et olen lootusetu kobakäpp.

See on kestnud juba kolm kuud. Mina ka ei tea mis tema või endaga teha.

Kes peaks siis kellest või millest loobuma. Mul poleks midagi teistegakäimise vastu kui me mõlemad seda teeksime, kuid mina millegipärast ei vaja seda veel siiamaani. Milles seisnevad siis minu puudujäägid. Ta heidab mulle ette, et tahan teda liiga palju. Kas ma ajan hirmu talle äkki peale. Miks tema hirmutab mind aga teisi plikasid kuskilt ei paista veel? Mis tal küll viga on? Ometi ei suuda ma ta peale vihaseks saada ja pikalt saata, sest juba järgmisel hetkel on meil koos väga lõbus ja vahva.