Olen homoseksuaal...ja mu ema ... Aidake 16.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere !

Olenemata oma noorusest (16) ,tunnen ja olen päris kindel oma seksuaalorientatsioonis. Ma tunnen end homona. Rääkisin kord ka sellest oma emale. Algul oli ta päris üllatunud ja sokeeritud , kuid sellest olenemata ta lubas mind toetada. Nüüd ,mil on möödunud mõned päevad on ta muutunud järjest agresiivsemaks. Võrdleb homoseksualismi kui alkoholismi või narkomaaniat - see olevat tingitud lihtsalt minu nõrgast psüühikast. Küsib tihti ,et kas olen sellest tobedast mõttest loobunud ja valmis normaalse elu juurde tagasi pöörduma. Mulle on eriti valu teinud see ,et ta on tunnistanud seda ,et ta tunneb minu pärast häbi.

Ma leian ,et mina olen temast palju rohkem ja palju süvendatult lugenud kirjandust homoseksualismi kohta . Tean ,et see pole haigus ,see pole tingitud nõgast psüühikast jne .

Aga kuidas ma seda oma emale selgeks teen ? Kuidas ma suudan teda veenda selles ,et homoseksualism pole haigus ega mingi psüühika häire vaid normaalne nähtus? Kuidas ma saan teda veenda ,et alati ,mis piibel ütleb pole õige? Kuidas ma saan muuta tema arvamust minusse, et ta oleks jälle õnnelik minu üle ,uhke .....

Kas me peaksime äkki pöörduma koos psühholoogi juurde ? Kui kiiresti ? Kas siis hakkab psühholoog täitma minu ema soove või siiski lähtub ka minu vaatenurgast ja püüab teha selgeks ,et tuleb asjaolusi aksepteerida nii nagu nad on ,mitte neid enda meele järgi ümber muuta?



Palun aidake ! Ma ei tea kui kauaks mulle seda jaksu vastupidada veel on ,sellisele survele ... Olen ju üksi

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Lühidalt ja selgelt vastates: Te peate koos oma emaga psühholoogi poole pöörduma. Ja kuna Teie jaks kaua enam vastu ei pea, siis kiiresti. Ma usun, et Teie ema on nõus sellisele kohtumisele psühholoogiga koos Teiega minema, kui ta Teie pärast mures on.



Seksuaalsus on iga isimese isiklik asi ja ta valib ise, kuidas ja kellega ta oma seksuaalseid vajadusi rahuldab. Homoseksuaalsus on kindlasti vanem kui Piibli tekstid, sest ega seda muidu ei oleks Piiblis käsitletud. Mingis mõttes ja mingil ajastul oli see kindlasti taunitav, sest iibeprobleemid on eri ajastutel kindlasti eeldanud, et "tehtaks sugu ja inimesi palju saaks". Paljusid suuri piirkondi on eri aegadel laastanud sõjad ja katkud ja muud epideemiad ja kui homoseksuaalsusesse oleks sallivalt suhtutud, siis oleks maa tühi ja paljas. Selles mõttes võib Piibli homoseksuaalsuse taunimist ju mõistagi. Ja ausalt, ega Eesti praegune iibesituatsioon ka kõige hiilgavam ei ole, mistõttu peaks ikka kah "sugu tegema ja paljuks saama". Kui mingitel ajastutel oli niisiis homoseksuaalsuse kriitikal ratsionaalne iva, siis Piibli kaudu on see muutunud tõenäoliselt uskumuseks, mida järgitakse kriitikata ja põhjendamata, sest nii usutakse õige olevat. Õnneks on meie aeg pisut sallivam individualismi leviku tõttu, mis lubab igal inimesel oma õnne sepp ikka ise olla. Ja seda ka seksuaalsuse valdkonnas. Praegu tuuakse homoseksuaalsuse halbuse põhjenduseks AIDSi levik homoseksuaalsete hulgas. Aga sama sage kui AIDS praegu on kindlasti olnud süüfilis heteroseksuaalsete hulgas ja praktiliselt samasuguste tagajärgedega, s.t. tuues kaasa surma ja invaliidsust, vaimseid häireid ja õudu.



Ma usun, et Teie emal on palju põhjust olla Teie üle uhke. Uhkus Teie üle ei pea tingimata tuginema Teie seksuaalsele orientatsioonile vaid ikka sellele, mida Te teete, kuidas Te õpite ja mida Te saavutate. Egas siis heteroseksuaalsete noorukite vanemad ei ole uhked oma poegade üle sellepärast, et nad heteroseksuaalid on, vaid ikka selle pärast, mis nad teevad või tegemata jätavad. Kui te teete asju, mis Teie ema väärtuslikuks peab, on tal kindlasti põhjust Teie üle uhkust tunda.



Ja ega Te üksi ei olegi. Teiesarnaseid inimesi on palju. Nii nagu teistsuguseidki. Keegi ei pea olema üksi. Ega olegi.



Südamlike tervitustega,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Nutmisest

Palun, öelge, kas nutmine on patuasi?
Olen 31-a naine, elan vanematega koos. Kui olen solvunud või hingel valus, siis on mul kombeks nutte, kuna lihtsalt ajab. Ema seda ei salli, kuna sai lapsepõlves ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Miks ema nutmist ei salli, tuleks tema käest küsida. Emaga tuleks rääkida sellest, mis Teid häirib, eriti sellest, et ta võiks Teid märgata ja positiivselt reageerida. Olge julge ja rääkige ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi