2-aastane ja lasteaed 11.09.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Meil on 2-aastane poeg ja hakkasime teda septembri algusest lasteaiaga harjutama (on käinud 4 päeva), aga tundub, et see mõjub tema psüühikale traumeerivalt(?). Viisin ta sinna hommikul ja jätsin kuni 12-ni kuni teised magama läksid. Neljas päev oli kõige raskem, sest siis ta sai juba aru, et ma kavatsen ära minna. Kui hakkasin ära minema, nuttis ta hüsteeriliselt ja klammerdus. Selle kolme tunni jooksul nuttis ta veel 2 korda ja kui ma järgi läksin, siis tuli ka veel pikk nutt (hakkas mind kohe välisukse juurde vedama)Nüüd, kui ma silmapiirilt kaon, siis ta hakkab mind kohe hõikama ja otsima, kontrollib kogu aeg, kas ma olen olemas. Ükspäev jäi ta paariks minutiks teiste lastega mänguplatsile(jooksin ise korraks tuppa) ja kui ma välja tagasi läksin, siis oli tema jõudnud juba mänguplatsist kaugemale joosta (maakoht)ühe võõra neiu juurde ja nuttis täiesti hüsteeriliselt. Hõikasin teda kõvasti mitu-mitu korda, aga ta ei reageerinud ja jooksis muudkui edasi-nagu oleks kurt olnud.
Rahaliselt oleks võimalik lapsega vel kodus olla, aga panime ta sõime sellepärast, et ta saaks sotsialiseeruda. Aga nüüd tekibki küsimus, et kas nii väiksele lapsele on seda ikka vaja või tasub sellega veel oodata? Ja kas nii väike laps on üldsegi valmis kollektiivis hakkama saama, kas see pakub talle midagi? Kas selline "emme küljest ära rebimine" võib tema hinge mingi jälje jätta?
Tänud!