Masendus 17.04.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 28-a. naine. Kardan, et minu mure puhul võib tegemist olla pseudoprobleemiga, kuna mõistusega saan aru, et mu elus ei ole otseselt midagi halvasti ja paljugi eest oleks tänulik olla. Aga küsin siiski nõu, sest enesetunne on pidevalt väga halb ja pisar kogu aeg silmanurgas valmis.

Kannatan pideva masenduse ja raskemeelsuse all, ei suuda millestki rõõmu tunda. Seda umbes viimased 1,5 aastat (üksikud rõõmsamad hetked küll välja arvatud). Põhjuseks üksindus. Kasvatan küll koolieelikust poega, kuid see ei asenda täiskasvanud inimest kõrval. Kuna tutvusringkonnas on kõik abielu- või vabaabielu-inimesed, ei tunne ma ennast nende kõrval enam täisväärtusliku inimesena. Kui vaatan inimesi enda kõrval, tundub suhtlemine ja uute suhete loomine niivõrd lihtne (nende puhul), vähemalt näen, et kellelgi pole kaaslastest puudust. Ise aga pole suutnud mitme aasta jooksul ühtegi suhet luua. Iga päev kummitab mõte, et mul on midagi viga. Küsin endalt iga päev, mille poolest ma olen kõigist teistest halvem? Sest millegi poolest ma pean ju olema, kuna nemad on leidnud omale kaaslase, mina aga mitte.

Sarnased tundmused tekivad mitte ainult kaaslase otsimisel, vaid üleüldse suhtlemisel nii oma- kui vastassoolistega. Ei tihka ise kellegagi kontakti otsida, kuna olen veendunud, et ma pole piisavalt huvitav-tark-tore kaaslane, pole piisavalt jutukas, ja kahtlen, kas keegi minust üldse puudust tunneb (maailm ju hoopis huvitavamaid inimesi täis). Aeg-ajalt muutun iseendale niivõrd ebameeldivaks, et ei suuda ennast taludagi.

Tegemist on nõiaringiga - kuna pole mitme aasta jooksul omale kaaslast leidnud, tunnen end iga üksioldud päevaga järjest inetuma, rumalama, mõttetumana. Samas saan isegi aru, et sellise enesehinnanguga ongi võimatu kellelegi meeldida.

Kõige hullem on elurõõmu ja enesekindluse puudumine. Ei oska ega suuda endale ise sisendada, et olen midagi väärt, vaid ootan sellele kinnitust kuskilt väljastpoolt - aga ei leia. Olen tõesti püüdnud end veenda, et elu on tegelikult tore, otsides välja asju, mis on hästi ja mis peaksid rõõmustama; ja ka selles, et ma olen ise inimestele tore kaaslane - kui ma seda väga suure jõupingutusega teen, siis aitab see umbes pooleks päevaks, ja pärast seda potsatan veel sügavamale masendusse kui enne. Teadvustan endale, et viga on minu enda mõtlemises ja suhtumises, aga ei suuda ise elu ega iseennast teisest vaatevinklist näha. Suudan küll oma lapse ja ümbritsevate inimeste vastu olla lahke ja sõbralik, aga seesmiselt tunnen end väga rusutult. Kogu aeg on kurb.

Oleksin väga tänulik, kui annaksite nõu. Kas peaks pöörduma vastuvõtule või leiab sellisele probleemile muud moodi abi?

Tänan!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Madala enesehinnanguga on keeruline näha elu oma kaunis kevadises värvikuses, selles on Teil õigus. Hoiakute muutmisega tuleb vaeva näha, harjutada!
Kõigepealt püüdke meeldida endale ja oma kallile pojale, siis märkate ka teiste positiivset hinnangut enda suhtes. Hetkel olete Te "pime" ja "kurt" kõigele välisele. Võtke paber ja pange kirja kõik enda tugevad küljed ja tänasest keelake endale mõelda endast negatiivselt.
Kui võimalik, minge koos lapsega mõnda SPA-sse paariks päevaks, kus saate lõdvestuda ja rahulikult enda ja lapsega tegeleda.
Kui ise olete vaeva näinud ja abi on vähe, pöörduge psühholoogi poole, temaga koostöös, saate kindlasti Teid rahuldava tulemuse.
Jõudu ja edu soovides!
Irene kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Toitumisprobleemid

Tere
Olen 23 a neiu, ja mul on juba pikka aega toitumisprobleemid, ma olen lugenud veidi buliimiast ja mul tundub et mul kisub sinna poole, mõtlen praktiliset koguaeg söögile ja kui söön ei suuda ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Varuge kannatust ja püüdke leida endas jõudu võidelda selle mõttega.
Kui mõte toidule liigub, leidke mingi muu füüsiline tegevus. Ôppige selgeks mõni lihaste lõdvestamise võte koos hingamisega. ...

Loe edasi

Masendus?

Tere! Mul on selline probleem. Viimasel ajal on mul niiiiii halb olla. See on isegi hullem kui tavaline masendus. Ma tunnen, et vajan kellegi lohutust ( aga nagu näiteks praegu, pole kedagi võtta ) , ma ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kas vanematega ei saa rääkida oma murest? Sõbrad kus on? Tuleks suhelda kellegiga, mitte üksi olla.
Kui Te õpite koolis, siis ma loodan, et seal on psühholoog, kelle juurde võiksite minna. ...

Loe edasi

Sünnitusjärgne masendus

Tere!

Minu mure on järgmine: poeg sündis esmaspäeval ja siiamaani on nii kohutav tunne. Ma ei oska isegi seletada - selline ahastus ja masendus on peal. Esiteks kardan poja pärast kohutavalt, ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Palun minge psühhiaatri juurde. Neil on igasuguseid vahendeid, millega inimest saab aidata. Ja palun tehke seda nüüd ruttu.

HK

Loe edasi

hädas oma eluga

tere,
mul on vist mõned probleemid endaga hakkama saamisel. stiilis masendus ja nuttu hood ning tugevad keskendumis raskused. ma ei oska selle osas midagi ette võtta aga kuna see hakkab mu elu häirima ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Edit,

ehk võtaksite ette minna psühhiaatri konsultatsioonile? See ei ole nii hirmus, kui Te arvate. Sõna "psühhiaater" kõlab küll pahasti enamike inimeste kõrvus, aga see on samasugune arst ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi