Elu teismelisega 14.09.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 40-ne naine, kes kasvatab üksi 16-aastast poega. Meil on suhtlemisprobleemid. Saan aru, et teismelised võivad saata oma vanemaid p-sse ja mis iganes kohta, kuid kui see toimub pidevalt, siis jõud saab otsa seda taluda. Miks ta peab mind solvama kogu aeg. Olen ise haritud inimene, olen nõus ka teda koolitükkides aitama, kuid neid tehakse niivõrd vastumeelselt. Põhikooli suutis ikka ära lõpetada,nüüd käib gümnaasiumis, kuid juba teeb poppi. Ükskõik, mida palun teha, alati saan vastuseks-EI VIITSI. Ütlesin, et lähme igaks juhuks arsti juurde kontrolli, sest mul on mure, järsku pole ta tervis korras. Ta ei suuda keskenduda, ei taha õppida, poes pole selliseid riideid, mis meeldiksid, meie telekas ei näitavat programme, mis huvitaksid. Ainus asi, mis huvitab, on arvutimängud.Ta istuks vist päevade kaupa arvuti taga. Psühholoogid soovitavad tavaliselt ikka probleemidest rääkimist. Räägin temaga, kuid vist isegi palju, sest ta ei taha mind üldse kuulata. Ei tea, kas tal võib olla depressioon,arvutisõltuvus mingi muu sõltuvus? Minu meelest on tal ka väga madal enesehinnang. Tal on pidevalt kõik "pohhui". Oma tuba ei korista. Kuidas sellest lohakusest ja roppusest delikaatselt lahti saaks?



Jään vastust ootama ning ette tänades

väga murelik ema