Mure ema pärast 14.08.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tervitus

Olen tõsiselt mures oma ema pärast. Tegemist on 55-aastase naisterahvaga, kes on üles kasvatanus 3 tütart. Mingit erilist sõbrannasuhet pole ühelgi tütardest välja kujunenud. Kallistasime viimati ehk algklasside ajal. Isa jättis ta maha pärast 20-aastast kooselu juba u. 8 aastat tagasi. Sellest ajast peale ta suurema osa oma ajast nutab, haletseb ennast ja igatseb taga möödunud aegu, mis meie arvates ei olnud ema raske iseloomu tõttu üldsegi mitte harmoonilised. Ainsaks rõõmuks on tal tööl käimine. Õhtuti lahendab ainult oma ristsõnasid ja vahib seebikaid. Kuna ta elab üksinda, siis püüame tal võimalikult palju külas käia ja helistada. Lapselapsed on talle suureks rõõmuks, aga terve päev otsa ta nendega tegeleda ei suuda. Alati kui ma talle külla lähen, siis mõtlen et rõõmustan teda meie külaskäiguga. Samas hakkab ta mõne aja pärast hüsteeritsema, süüdistama isa, meid oma raskes elus, karjub lastelaste peale, kurdab mulle kui kasvatamatud nad ikkagi on (minu arvates täiesti normaalsed). Oleme püüdnud teda igati aidata, nii rahaliselt kui moraalselt, aga ta oma jutuga keerab ikka kõik pea peale. Ta näeb kõike nii mustades värvides ja teda teistmoodi mõtlema panna enam me ei oska. Ma ei taha, et mu lastel on selline vanaema. Psühholoogi juurde ta ei lähe, jooksma samuti mitte, uusi tutvusi ei otsi. Palun mingit nõu, kas on veel võimalik teda elule tagasi pöörata. Ise ei tahaks mitte mingil juhul kunagi selline olla

Ette tänades