liigne vastutus? 22.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 22.a. neiu. Olen viimasel ajal kergesti ärrituv ja suhted ei laabu ka elukaaslasega. Tutvusin temaga 1. kursusel. Tal on 2 last, mulle kasulapsed, käin 'kodus' enamasti vaid nädalavahetustel, samuti koolivaheaegadel. Õpin ülikoolis ning kavatsen nominaalajaga lõpetada, seega on käes viimane aasta.
Mu elukaaslane teab, kui tähtis on mulle kooli lõpetamine; et kool on mulle huvitav ja vajalik. Algul näis ta leppivat sellega, et olin kodus nii harva. Tema toetusel olen saavutanud - ka koolis - võibolla enam kui teised minuealised, lisaks on mul tore perekond.
Aga viimased ajad on probleemsed. Elukaaslane ei näi enam järsku mõistvat, et mul on vaja sooritada eksameid, õppida; et see kõik vajab meeletut keskendumist. Ta süüdistab mind, et ma ei taha olla tema lastele emaks; laste pärisema on tema arvates tasakaalutu (oli psüühiliselt haige kunagi).
Müts maha ta ees, ta on näinud suurt vaeva, kasvatanud mõlemad lapsed üksi üles!

Minu küsimus on, kui suurt vastutust ma peaksin üldse võtma? Kõik lähedased, kellega olen vestelnud, arvavad, et mu vastutus on suur ja ma teen niigi palju, välja arvatud mees, kelle arvates ma olen täiesti vastutustundetu, ei taha isegi lapsi hoida, üldse ei mõtle nende peale jne.
Tema süüdistused tekitavad sellist stressi, et ma tõmbun endasse; ma ei talu karjumist ja õiendamist. Muidu on meil väga head suhted, aga kui jutt läheb laste peale, siis tundub, nagu oleks ta mingi psühhopaat - täiesti teine inimene, senisest õrnusest, armastusest ja hoolivusest pole jälgegi. Siis tunnen, et tahan ainult minema, sest lastega on ta alati hooliv, aga minuga mossitab mitu päeva, kui tuju tuleb. Mul pole ka ühegi sõbra juurde minna, sest seal, kus me elame, ma ei tunne kedagi, kõik sõbrad on linnas. Kui suhtlen nendega arvuti teel, siis ta mõnitab, et ma olen arvutist sõltuvuses.

Olen täiesti kindel, et viga on ka minus... Aga ma ei oska ennast parandada. Ma ei oska olla ema, nagu tema seda tahaks, ei oska olla võrdne tema imetoreda vennanaisega, kes on superkoduperenaine juba 15 aastat! Ma ei ole üldse kodukana tüüpi. Vahel mõtlen, et võibolla ma ei oskagi üldse lapsi armastada. Mul pole õde-venda, kuigi lapsepõlves oli sõpru küll ja praegu ka. Ja sõprade lastega saan ka hästi läbi - aga nojah, nendega ma ei pea ju ka 24 tundi koos olema.

Mida teha, et minu suhted mehe ja lastega ei puruneks täielikult? Need on niigi haprad. Tegelikult vajaksin vist nõu, kuidas üldse lastega suhelda, sest tundub, et kõik, mida ma teen, on vale, ja sellest tuleb süütunne, et ma vist käitungi nendega halvasti. Ma ei julge ka sõprade laste peal proovida (lapsehoidmist näiteks), sest siis saaksin kohe süüdistuse, et 'teiste jaoks sul jätkub küll aega, aga omade jaoks mitte'.