Mida teha? 15.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen täiesti tavaline esimese aasta üliõpilane (naine). Minu lugu on väga pikk, aga põhiprobleem on selles, et ma olen ennast õppimisse nii "kinni tõmmanud". Hea õppeedeukus on ainus, mis suudab mind õnnelikuks teha. õppimisest leian ma lohutust. Iseenesest on see muidugi hea, aga kui ma sellepärast lihtsalt päev otsa nutan, et mingi väike veake kõig tähtsamasse töösse sisse lipsas, siis ei ole see enam normaalne. Selline õppimisse paadumine tekkis mul juba kümnendas klassis, kui esimene armastus aia taha läks. Pärast seda olin kuu aega ka psühhiaatriakliinikus toitumishäirete tõttu, mis tekitavad mulle seni ajani pingelisematel perioodidel raskusi. Pärast seda olen ma järk-järgult meessoost eemalduma hakanud. esialgu ma ikka proovisin, aga veel paar ebaõnnestumist ja minust sai üks suur paanika hunnik niipea kui keegi läheneda üritas. Ja sellest saigi alguse minu armastus õppimise vastu. Ma tean et see sõltub ainult minust ja et ma ise ennast alt ei vea. Õppimine on mulle elumõte. Loomulikuklt on mul ka üsna palju tõelisi sõpru ja suurpärane perekond, kellega ma saan kõike jagada ja kes minust väga hoolivad, aga ma ei taha teisi oma probleemidega koormata. Seetõttu tahaksingi teie soovitust. Mida teha? Kokkuvõtluikult seisnebki minu mure kahes asjas- hirmus meessoo ees ja paanilises õppimises, et ei jääks aega muule mõelda. Ma olen üldse väga keeruline ja teistmoodi isiksus: nagu sõbrad on öelnud "üdini hea" ja kunagi kerkis koolis küsimus, "kas keegi on näinud kuidas ... närvis on?" Kõrvalt vaatajale võib üldse tunduda, et ma olen ju väga õnnelik inimene- hea pere, palju sõpru, head hinded, austajadki on olemas. Ja ma ei tahagi kurta. Ma lihtsalt kardan et põlen enne läbi kui ülikool lõpetatud. Taas kord teen ma kõike selle nimel, et ei kaoks minu viimane tõeline rõõmuallikas- õppimine.
Loodan, et oskate osutada, kust võiksin saada abi, et asjad saaksid tasakaalu.