raske rääkida... 14.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Mul on mure oma suhtega. Kaaslane teeb meeletult pikki ja sõnul seletamatult väsitavaid tööpäevi. Tal on palju tööalasid-ja ärimõtteid. Minul aga on esikohal suhted lähedastega. Näen,et tal pole aega minuga nii palju tegelemisex nagu ma tahaksin/vajaksin.Sellest on tulnud rahulolematus. Kirjutasin talle ykspäev kirja(postiga saatsin, mis teha,kui suhtlemisex pole AEGA!), kus väljendasin oma helluse vajadust jm. Tahaksin temaga väga sellistest asjadest rääkida,aga näen ta näost, et tal on 100 muud muret (advogaadi ja maja ehitamisega) ja minu mured tunduvad temale nii mõttetud ja tillukesed. Ta on mulle ka öelnud,et ära mõtle nii palju. Aga see on võimatu,sest olen ju naine. Koos olles olen tavaliselt rahul, sest saan ta seltsi nautida. Aga kui yksi jään, hakkan analyysima, mix ta nii tegi ja selise pilguga vaatas jne.
Olen tähele pannud,et talle ei meeldi suudelda. Mulle jällegi pole erutavamat tegevust. Olen pyydnud temaga sellest rääkida. Kui "laiali" läheme ja ta mind ei suudle/musita,siis tunnen kohutavat solvumist ja nutan tundide kauppa. Yldse on nutt VÄGA kerge tulema. tahaxin seda vähendada, aga ei suuda, teleka vaatamine, lehtede lugemine,et 10 inimest surid kuskil, igasugu juttude lugemine ka siit kliinik.ee lehekyljelt paneb mul vee jooksma. Ära hoida ei suuda,isegi kui jutt tegelikult kurb ei ole. Kas on see hormoonidega seotud,et vahel selline vesistaja olen? Kuidas vähendada emotsionaalsust?
Mida peaxin tegema,kui kaaslasel pole mu jaoks aega? Võib ju arvata,et see on ajutine,aga ei pruugi. Mõned inimesed ongi sellised tööhullud, et raha saada.
Tulevikku ei "julgegi" vaadata, mõte sellest,et ma rase või lapsega kodus yksi ja ta väsinuna tuleb ja meil pole aega oma jutte rääkida. õudne!
Mul on olnud mingi ettekujutus suhetest, koos olemisest aga see, mis käimas on, on hoopis midagi muud. Kas selline peabki olema? on enamikel?
Ette tänades Liina