ei taha kodus olla 11.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tunnen, et ei suuda olla imiku pärast kodune. Olen närviline ja mõtlen ainult selle peale, kuidas ja millal saaks tööle tagasi. Kõige suurem mure on see, et mees, ema, sõbrad ja isegi töökaaslased ei mõista minu muret. Pean nende suust kogu aeg kuulma milline rongaema ma olen, mulle öeldakse, et laps peab minu jaoks kõige tähtsam olema ja et miks ma siis sünnitasin, kui ma kodus ei taha olla. Püüdsin leida omale mõtekaaslasi ja tuge interneti foorumidest, kuid sain veelsuurema sõimu osaliseks. Perearst määras mulle antidepressandid, kuid arva, et need minu olukorda eriti paremaks ei tee -nad ei suuda ju muuta kellegi suhtumist minu muresse. Kui ma last planeerisin, arvasin, et on võimalik olla hea ema ja samas jätkata töölkäimist. Tunnen, et see on reaalselt võimalik, aga ei suuda kuidagi läbi murda sõprade-sugulaste suhtumisest. Ei ole ju meeldiv, kui kõige lähedasemad inimesed sind äkki su soovide ja vajaduste tõttu sõimavad ja hukka mõistavad. Ei kijutanud küll kunagi varem ette, et sellisesse olukorda satun. Kust on küll tulnud see naiste kodusolemise nõue ja et seda nii rangelt kohustuslikuks peetakse. Kunagi said emad ju ainult mõne kuu kodus olla ja said ka lapsed kasvatatud. Tunnen, et olen muuunud endale täiesti vastikuks ja ei saa sellisena ka lapsele parimat pakkuda. Mida peaksin tegema?
Ette tänades P.