Laps ja agressiivsus. 07.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Kuidas suhtuda alles neljaseks saanud poisslapse nii sõnalisse agressiivsusesse kui füüsilisse agressiivsusesse. Viimane väljendub löömise näol ja põhiliseks " ründepunktiks " on tal vanaema. ( lapsa elab koos ema, vanaema ja vanaisaga ). Teiste lastega probleeme ei ole. Löömise mood on kestnud ca 1,5 aastat.
Alates 2003. a sügisest hakkas käima lasteaias, kus sai hästi hakkama ja kus talle väga meeldis. 3 viimast kuud ei ole käinud, kuna üks haigus ajas teist taga.
Ei suuda nüüd enam meenutada kas sõnaline vägivald tuli koos lasteaiaga või oli ka veidi enne seda. Kui ta mingil põhjusel ärritub, siis saab kuulda järgmist teksti: viskan su aksnast alla nii, et kondid ja liha puruks lähevad. Või : saen su jala otsast ära, viskan vastu kappi puruks jne. jne. Tõeliselt jube on lapse suust sellist teksti kuulata. Kusjuures ta ütleb seda stiilis: tahan juustuvõileiba.
Keegi meil kodus nii ei räägi, televiisorist oleme püüdnud jälgida, et näeks ainult lastepäraseid asju. Arvutimänge ei mängi. Õdesid - vendi ei ole.
Füüsiliselt on vitsaga karistada saanud paaril korral. Pahanduse puhul on saanud tutistada. Ühesõnaga ei oska ette kujutada, et ta seda kuskilt jäljendaks.
Kodune olukord on suhteliselt stabiilne ja rahulik. Ema ja vanaema läbisaamine ei ole kõige parem.