rahulolematus eluga 16.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen mures oma 20 aastase poja pärast.Kevadel lõpetas ta gümnaasiumi ja praegu õpib kõrgkoolis.Õpib hästi,ei joo tilkagi alkoholi ega suitseta.Samuti pole ma märganud,et ta tarvitaks narkootikume.Lapsest saati on ta olnud rahulik ja omaette tegutsev,aga paar viimast aastat on ta kergesti ärrituv ja ei salli absoluutselt,et kellegil teisel peale tema ka õigus võib olla.Ja siis on ka tüli kerge tulema ühes pisarate ja süüdistustega.Viimase tüli käigus süüdistas mind vaesuses,lubas kooli pooleli jätta ja üldse end üles puua.Probleem on selles,et mul pole raha,et korterit üürida ja ma soovitasin tal ühiselamusse minna.Tema ego,aga ei luba seda.Temaga on üldse nii,et kõigepealt õpetad ta autot juhtima ja pärast ei tohi sa talle ühtegi märkust tema sõidustiili kohta teha kuigi asi kisub ohtlikuks.Siis ei meeldi talle,et tal pole kindlustunnet.Ise selgitab,et kindlustunne seisneb selles,et majal oleks ikka katus peal ja kõik kodakondsed oleksid elus kui tema saabub.No kuidas saan mina tormi juhtida kui see tuleb ja garanteerida,et kõik oleksid elus ja terved?Mulle tunduvad sellised argumendid imelikud.Võib-olla peaks lisama,et aasta tagasi suri mu abikaasa kopsuvähki ja ega meie elu enne seda ka rahulik polnud kuna mees oli alkohoolik.Peres on meil veel 24 a. noormees ja 15 a. neiu.Nendega selliseid probleeme pole ja nad mõistavad selle 20 aastase käitumise hukka.Mida teha,et asja parandada ja ka ise vähem haiget saada?Ja kui tõsiselt peaksin võtma seda poomisejuttu?Vahel on mul küll hirm.Veel oleks mul palve,et te seda küsimust avalikuks lugemiseks üles ei paneks.
Teid ette tänades murelik ema.