stressi taluvus 13.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Kuidas mõõta stressi taluvust inimesel? Kuidas muuta end stressi paremini taluvaks? Olen vist langenud igapäevaste muredega päris sügavasse depressiooni, sest tihti kummitab juba mõtted a la "mis on elu mõte" ja "mis oleks valutum meetod elust lahkuda".

Õppisin töö kõrvalt õhtuses õppes kõrgkoolis. Eks igal on omad tuleviku unistused. Hetkel on kõik sõbrad/sõbrannad/kursusekaaslased parematel töökohtadel ning parema teenistusega kui mina. Minu unistused on purunenud. Õppelaen on kulutatud ja tehtud on päris suur investeering ning see ei ole end ära tasunud. Oman 8 aastat töökogemust kuid teen ikka assistendi tasemel madala palgalist tööd. Eelmises töökohas vallandati mind ebaõiglaselt (mis ilmselt ei olnud ka väike stressi allikas vaid pigem päris suur) ning leppisin uue ja vähemarendavama ja vähemtasuvama tööga (ainus konkurss mille võitsin tol ajahetkel töötuna olles). Olen 1,5a möödudes üsnagi pessimistlik tuleviku väljavaadetes, sest olen huvitavamat tööd umbes aasta otsinud ja tulemusteta. Praegune töö ei arenda ega paku ka materiaalsete hüvitiste poolest rahuldust. Loomulikult olen seda tööandjaga arutanud. Tegemist on äärmiselt väikese firmaga, omanikel on tegemist, et omavahelisi suhteid klaarida. Tööandja ütleb, et neil ei olegi minule huvitavamat tööd pakkuda ja arvestades töö mahtu saan isegi liiga palju palka. Teenin vähem kui oleks vaja kohustuste täitmiseks (õppelaen, kommunaalmaksed, toiduraha, hädavajalik eluks). Olen ammu loobunud meelelahtusele kulutamisest (ei mäleta millal viimati kinos, teatris, näitusel käisin), uutest riietest (ei taha mõelda, mida kõike vaja oleks. ei räägi luksusasjadest, tõesti hädavajalikest asjadest) jms ning see viib veel rohkem depressiooni. Samas näen kuidas teised saavad endale paljusid asju lubada millest mina ainult unistada võib. Ütlen tihti ära sõprade pakkumistest kuna ma ei saa neid lihtsalt rahaliselt endale lubada. Olen märganud, et mu sõprade ring hakkab järjest koomale tõmbuma.

Olen muutunud pessimistlikuks, kurvaks, tujukaks. Elukaaslane teeb märkusi minu tujukuse kohta. Saan temast väga hästi aru - tema on optimistlik, rõõmus inimene. Tal on huvitav töö, tööst saadav materiaalne kompensatsioon rahuldab teda, ta käib koolis end täiendamas. Täisväärtuslik elu! Ma ei suuda naeratada enam selle kõige juures. Ja tema ilmselt ei suuda enam kuulata seda igapäevast juttu teemal "ebarahuldav töö" ning "mul on homme töövestlus". Ta juba muigab mõnikord kui ütlen et "mul on homme töövestlus". Ja mis siis kui on? Neid on päris palju olnud viimasel ajal.

Kogu olukorda võimendab hetkel see, et minu süül toimus hiljuti avarii, mille kulud tuleb minul endal katta. See tähendab tulude veel täpsemat ringi jagamist, kusjuures niigi on iga sent palgast sõna otses mõttes loetud.

Tundub, et lihtsam on lihtsalt olemata olla. Olen korduvalt veeretanud mõtteid kuidas oleks kõige lihtsam üldse lahkuda siit ilmast. Alati on jäänud see sellepärast lõpuni mõtlemata, et õppelaen jääks siis ema kanda, kellel niigi on imeväike palk ning ema ilmselt ei elaks üle ainsa tütre kaotust. Mõnikord, kui helistan emale, hoian hinge kinni, et ta minu käest raha ei küsiks, sest ma ei suuda öelda, et mul ei ole anda ja ma olen alati andnud (küsimus on väga väikestes summades).

Kuidas sellest välja tulla? Olen mõelnud psühholoogi või karjäärinõustaja juurde minemisest et arutada oma probleeme - ka see nõuab raha ning olen loobunud sellest mõttest. Kaua niimoodi üldse võiks vastu pidada? :(

Kirjutamisest sai juba natuke kergem. Ootan vastust.