Psühholoogia 30.09.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Jälle mina!
Ma kirjutasin teile,(olen see neiu kes ei suuda elada ja sööb zilette ,helavhõbedat jne.)
Ma olen varsti 19 aastane ,3 aastat olen ma proovinud mõelda kõike pos ,,
Vaadanud inimesi enda ümer ja kuulanud neid,täpselt nagu te soovitasite.
Aga mind ei aita see,ma ei suuda lihtsalt pos mõelda,kuna siin elus pole miski positiivne.
Mida ma saaksin oma elust ilusat leida.
Olin 12 või 13 kui isa tahtis vägistada,neli aastat kannatasin tema ahistamist ja 5-aastat peksmisi alandamisi.
Mu perekond vihkab mind,.
Mis tunne oleks kui oma isa ütleb.tütreke kui sa olid koomas lootsin ma et sa sured.Ema ei pane mind tähele.
See tegi mulle nii haiget.
Ma olen nati peast segane,Ma hoian oma toas elav hõbedat kapi peal kausis ,et helav hõbeda aur mõjuks mulle,aga ma tean et ta ei hakkagi mõjuma kuna ma olen nende mürkide suhtes nii imuunne.

Ma olen täitsa läbi.
Võtan kaalust aina alla,nutan kogu aeg.
Mul on mõistus otsas,ma ei tea enam mida teha?
Ma ju ei oska midagi pos mõelda,sest elu mida me elame on täis negatiivsust.

Ma olen püüdnud ennast ise ka aidata aga ma enam ei suuda.
Vahek ma küsin endalt ,et kaua veel pean ma seda kõike taluma,ma tõesti ei jõua.

ette tänades.