ma igatsen stabiilsust ja rahu - aidake. 27.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

olen noor - kõigest 18. äsja lõpetasin gümnaasiumi kiitusega ning sihin ülikooli poole. ma näin võõrastele õnnelik ja mõistlik. see on vale. ma lihtsalt ei taha olla nõrk. olen alati olnud temperamentne ning pisut närviline isiksus. mu vanemad lahutasid kui olin kahe aastane - mu isa oli liiderdaja ja joodik. lapsepõlv oli mul segane, täis vaesust - ja ka meeleheidet. haiglaselt klammerdusin ma oma ema külge. kui ema kodus polnud , sattusin hüsteeriasse - nutsin, põgenesin kodust, otsisin teda pimedadelt tänavatelt jne. ema oli minu jaoks kodu - kõik! hiljem tuli aga meie ellu mu nn. kasuisa. ma vihkan teda. vähe sellest, et ka tema on liiderdaja ning ema talub teda vaid seetõttu, et rahaga nii kitsas poleks - ta on vägivaldne. "õnneks" ainult minuga. toon näite: kord olin ma liiga kaua vannis - vesi on ju kallis, ta murdis ukse maha ja tiris mu alasti vannist välja ning virutas vastu seina. see oli alandav. ma olin vast 15. oma julmust demonstreerib ta vast paar korda aastas aga sellest piisab. ema eirab/ilustab tema tegusid. eemaldusin neist mõlemast. minu kodu sümboliks sai mu kass. see tundub uskumatu, kuid jällegi klammerdusin ma haiglaselt. ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin ilmas. teate miks? sest loomad on hingelt palju ilusamad kui inimesed. neid armastad sa alati "õieti", nad ei reeda sind. ent minu kõige kallim suri äärmiselt piinarikkalt. ta neerud ütlesid aastalõpus üles ning mina ei lubanud teda magama panna. ma käskisin endal uskuda imesse ja lubasin tallegi, et ta saab terveks. iga kord kui ma koju tulin, ronis ta mu sülle- lihtsalt surus end minu vastu ja vaikis - väetike palus abi. ühel ööl minu palja ihu vastas - ta suri. minu reaalsustaju kadus. mul polnud enam kodu ega kohta siin ilmas. ma olin ta tapnud - miks ei hoolitsenud ma tema eest paremini. võtsin poolteist kuud rahusteid ning kõndisin kui unes. sain üleüldise mõistmatuse osaks. keegi - kindlasti ka teie- ei mõistnud mu valu. kõigest kass - minu kass. ma muutusin veelgi närvilisemaks. nutan hetke ajel, kaotan enesekontrolli jne. viimased pool aastat, minu kannatamatu iseloomu tõttu, on mul suhted sassis ka oma noormehega. oleme koos olnud juba 4 aastat. ta on 21. tema juurde põgenesin ma varem kui kasuisa "tegutses" või lihtsalt ähvardas. tundsin end kaitstult ja armastatult temaga. näiteks ta ootas üle aasta enne kui olin nõus temaga magama, ta kuulas mind, hoidis mind. nüüd olen klammerdunud tema külge. olen tihtipeale armukade ja taas hüsteeriline -nutan, karjun, süüdistan. ma näen, et olen ta eemale peletanud. me elame küll koos, kuid ta on sageli öösiti kadunud. ei vasta mu kõnedele. ja.. nüüd tuleb ka tema mulle aegajalt kallale. palju kordi õigemini. täna näiteks: me vaidlesime, ma lukustasin väisukse, sest tal on rumal komme alati poole jutu pealt minema minna. ta vihastas kohutavalt. võttis höövli, murdis ust, kui vahele läksin ähvardas mindki. põgenesin vannituppa. pääsesin muhuta. tavaliselt nii hästi ei lähe. jube kas pole? olen nii noor ja juba nii hull. umbes kaks kuud tagasi võtsin viimati rahusteid. niisama oli raske. võtsin neid korraga palju palju.. seni kuni pilt läks häguseks ja uinusin. lootsin vahel et ei ärkagi. rahustav oli eemal olla. tunnen sellest tundest puudust. tean, et mu mured tunduvad tühised, neid on veel ja veel.. kuid tahaks ikkagi abi. psühholoog on liiga kallis, rohud vaid ajutised. mis oleks lahendus? piirilolek?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Loodan, et peale kirja kirjutamist oli Teie enesetunne veidi parem. See on üks lihtne võimalus tasakaalustada oma hetke meeleolu. Tuleb kõik ebameeldiv paberile kirjutada ja see siis hävitada.
Lõpetasite kooli edukalt, see on suurepärane saavutus. Sõpru tundub Teil ka palju olevat, tähendab olete meeldiv kaaslane. Kui nüüd Te ise veel enda üle mõtiskleksite, leiate palju positiivset enda juures, mis peaks Teie enesekindlust kõvasti tõstma.
Mis puutub suhetesse noormehega, siis selline nõuanne: hea suhe põhineb usaldusel, teineteise soovidega arvestamisel, kuid mitte omamisel.
Teisi inimesi ei saa sundida käituma nii, nagu Teile meeldib. Te saate muuta oma hoiakut nende suhtes ja siis muutub ka nende käitumine.
Elu on väärt, et seda rõõmsalt elada.
Jöudu ja edu soovides!
Irene.

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühholoogia

üksindus


Tere lgp.Harri Küünarpuu!

Minul mure järgmine. Olen 27-aastane naine, vallaline, kõrgharidusega, hea töökohaga. Mul on kena kodu ja pealtnäha on mul kõik korras.Kuid hinges olen väga ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

te küsite, "Kas see kõik koos ei saa eksisteerida?" pidades silmas omaenda peret, lapsi ja armastust. Kindlasti, ja just enamasti see nii ju käibki! Mu arvates ainult olete selle asjaga ...

Loe edasi

armukadedus

Olen abielus, mul on neli last. Pereelu on enamvähem. Kuid oma elu armastuse leidsin endale kuus aastat tagasi. Oleme siiani suhelnud. Temaga on tore aega koos veta, ta ütleb, et armastab ainult mind. ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Armukadedus on tihti kaaslane inimestel, kelle enesehinnang on madal, kes on haavatavad ja kellel on tugev omamissoov. Püüdke selgusele jõuda, kas mõni nendest omadustest kuulub Teie reprtuaari. ...

Loe edasi

Tahan hingerahu tagasi.

Tere!

Olen 32 a naine,abielus juba 12 a ja meil on ka sama vana poeg.Minu mees oli mulle esimene tõsine suhe nii intiimsel kui ka vaimses mõttes.Olin siis 19 aastane..

Oleme elus ...

Vastas dr Katri-Evelin Esop

Suhe ei tähenda mitte ainult emotsionaalset ja füüsilist lähedust, vaid kindlasti ka teatud rutiini, mille kadumine võib panna oma otsustes tõsiselt kahtlema. Kahte suhet võrreldes ei pruugigi aru saada ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi