Tume tulevik 01.10.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:


Tere!

Olen 1,3 aastase lapse isa. Iseenesest on kodus kõik hästi, laps on supertore, elukaaslane ka. Tööl on enamvähem ja majanduslik pool elust ka VEEL stressi ei tekita (mitte drastiliselt, tavaline eestlane - kodulaen ikka kaelas).

Aga probleem on mul täiesti selline, mille puhul mõtlen, et siin ei suuda ju keegi, ka psühholoog, aidata. Ja ravimite peale minna ei taha mingil juhul. Küll aga proovin siin ära rääkida.

Nimelt on mul täielik lootusetus tuleviku suhtes. Suures pildis. Et mis kurat mul arus oli, et ma sellisesse maailma lapse tõin. Väga egoistlik minust. Alguse sai see peale jamasid Gruusias augustis. Ja kestab progresseeruvalt siiani. Igapäev aina hullemad (või vähemalt mulle tundub) uudised meedias (olen vähendanud uudistetarbimist miinimumini, aga päris nullida ei saa, et vähegi eluga kursis olla). Kõik kraaksuvad häda, sõda ja musti tulevikustsenaariume. Iga konflikti lahendus on "suurendada kaitsevõimet" ja "suunata rohkem rahasid sõjandusse".

Endast, kui indiviidist, on mul täiesti ükskõik. Aga nüüd on mul vastutus elukaaslase ja lapse heaolu eest ja mul on täielik paanika, et mu laps ei saa nautida rõõmsat lapsepõlve ja kooli ja ülikooliaastaid, sest nagunii tuleb sõda või mõni muu õudus, mille suhtes ei saa mina midagi teha.

Ma ei karda liiklusõnnetusi, ma ei karda haigusi ega muud sellist. Need on kuidagi, loomulikud. Need ei too kannatusi kõigile su lähedastele. Küll aga globaalsed asjad. Sõbrad on öelnud, et ära pabista, sa ei saa sinna midagi parata ju. Aga see ongi selle asja juures kõige vastikum - et mu lapse ja lähedaste elud ja heaolu otsustatakse väljaspool minu võimeid. Mõte, et mu naine ja laps peaks kuskil põgenikelaagris leiva pärast võitlema või ilma vee ja kütteta kodus paremaid aegu ootama. See halvab ja tapab igasugu motivatsiooni ja tulevikulootuse. Ja igal õhtul lähen töölt koju ja püüan olla võimalikult rõõmus ja muretu, et mitte kodustele märku anda, et miski rõhub.

Ma saan aru, et ega psühholoog ei saa mulle öelda, et selliseid asju ei juhtu. Aga natuke parem on see ikkagi kuhugi ära kirjutada. Sest kodus ma seda arutada ei saa. Elukaaslane hakkaks siis veel topelt muretsema ja mina ei ole suuteline teda lohutama ja rõõmustama. Mitte selles küsimuses.

Tänud igatahes lõpuni lugemast,

S.R.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere S.R.!
Teie kiri näitab, et olete südamlik ja vastutustundlik inimene. Mure oma pere eest on mõistetav. Kuid kui ärevus ja mure hakkab elamist segama, tuleb sellega tegeleda. Tore, et kirjutasite kirja. Nagu aru saate, teevad Teid ärevaks mõtted. Need on tuleviku suhtes väga negatiivsed tänu keskkonnast tulevale infole, mis hetkel muret aina õhutab. See tunne, et tuleviku suhtes võivad teised seda mõjutada, näitab kontrolli vajadust. Tulevikust positiivselt mõeldes, tekitate endas meeldivad tunded ja võimalik, et nii saate tuleviku meeldiva luua. Kui Te suudate oma tunded negatiivse info põhjal hirmuni viia, siis püüdke nüüd mõelda häid mõtteid, mis kutsuvad esile positsiivseid emtsioone. Kui tekib negatiivkne mõte, öelge mõttes "stop", vaidlustage mõte ja võtke ette mingi muu tegevus. Nii tuleks treenida. Soovitan naisega rääkida oma muredest ja kõhklustest. Koos saate paremini harjutada positiivset ellusuhtumist.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühholoogia

keskeas naise mure.

Elame 22a vabaabielus,meil on 1 ühine laps20 a.,lisaks mehel 3 last eelmisest abielust,vanemad,1 laps neist on tal lapsendatud.Meil on oma maja ja elame maal. Olen mures,et kuna mehe tervis pole hea,ta ...

Vastas dr Irene Kalvet

TERE!
Teil oleks vaja küsida nõu juristilt, millised on seadusega ette nähtud võimalused. Minu teada vabaabielu on meie riigis võrtsustatud seadusliku abieluga.
Saan Teile soovitada mitte mõelda ...

Loe edasi

depressioon

Tere olen 26 aastane äsja pisikese armsa tütre sünnitanud ema. Hetkel on mul väga raske aeg, kuna pean ainult koos mehega lapsega hakkama saama, kõrval pole ühtegi abilist, ei ema ega ämma.... mitte kedagi. ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Külliki!

Teie kirja lugedes näib, et Teil on väga suur väsimus ja ehk sellest tekkinud depressioongi. Mõnikord on see tavaline, et pärast sünnitust ollakse vastamisi paljude lahendamist vajavate ...

Loe edasi

Tume tulevik

Tere! Olen 35a. naine. Elan mehe ja kahe lapsega korrusmaja korteris. Hiljuti ostis mees suvila, mille plaanib ehitada aastaringseks elamiseks.Algul rääkis ta sellest ostust kui millestki kogu perele ja ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!



See olukord, milles Te praegu elate on tõepoolest väga raske. Eelkõige selle ebamäärasuse tõttu ja sellepärast, et teie ühised unistused on purunenud. Sellises olukorras ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi