Mure emaga (või hoopis minu endaga) 30.03.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 29-aastane, meedik. Mu ema on 61-aastane. Mu hirm, isegi meeletu paanika seisneb selles, et kardan meeletult oma ema surma. Alguse sai see minu mäletamist mööda ajal, kui ma meditsiinikoolis õppisin. Mäletan, et helistasin igal õhtul koju, automaadist. Numbrit valides juba kummitas, et vastu võtab isa ja ütleb, et emaga on midagi pahasti. Kui selgus, et vastu võttis ema, oli mul siiralt hea meel.
Oma osa etendavad kindlasti ka ema haigused - tal on lõigatud emakas, tehtud 2korda seljalõikus, silmakae eemaldus, põeb hüpetrooniat, aasta tagasi avastati teise tüübi dabeet, verine kusepõiepõletik. Elanud väga vaeselt - ema on rääkinud, et kartuleid võeti alati oktoobris, kui maa oli juba külmunud, ja alati olevat need väga väikesed olnud, mantlit talvel selga panna ei olnud, jooksid kooli vaid kleidi väel. Ema on matnud oma tütre, minu õe, kui õde oli 18 aastane. Kõike seda mõeldes tekib küsimus palju üks inimene veel jõuab.
Nüüd seisab emal ees sapikivi lõikus. Suhkruhaiguse järgselt on ema pidanud dieeti ning kaal on langenud. Inimesed, kes teda nüüd kohtavad, vastavad mulle, et su ema on kõhnaks jäänud, näost valge. Kujutan endale ette piisavalt halbu asju nende kommentaaride põhjal. Vaatan ema, ning mõtlen, et kui sapikivide lõikuse järgselt avastatakse veel mõni hullem haigus. Masendav minu jaoks.
Kõgu see muretsemine on halvanud meeletult minu elu. Nüüd enne ema eelseisvat lõikust ei käi ma poes ega osta endale midagi ilusat, nagu naistele kombeks. Mõtlen, et mulle pole seda praegu vaja, sest praegu on palju tähtsamaid asju. Diplomitöö vajab kirjutamist, kuid kust ma võtan selle jõu sellise murekoorma all?
Lapsi mul ei ole. Plaanime siis, kui kevadel kooli lõpetan ja vist jälle olenevalt ema seisundist. Mis rõõm oleks rasedust kanda, kui emal leitakse midagi paha. Ja kui leitakse, siis tekib küsimus, kas ema lapselapsi näebki...Masendav
Saan meedikuna aru, et surm on elu loomulik osa. Miks ei suuda siis mina?