tere 20.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!! Ma otsustasin teile kirjutada,kuna ma olen täielikus stressis.Ja see on vist kestnud juba viimased paar aastat. Lihtsalt nii palju muresid on ja ma olen alles 15!!! Ma nutan koguaeg ja ma ei saa ei üle ega ümber.
Natukene aega tagasi juhtus üks niiiii kurb asi, mis purustas mu südame täielikult. On üks poiss, keda olen ma juba armastanud 5 aastat.Jah see on tõsi! Pole möödunud päevagi,mil ma temast poleks mõelnud.Kui palju on tema pärast nutetud ja kui palju on olnud neid magamata öid! Me tutvusime lapsepõlves, kui käisime sõpradega koos väljas mängimas. Esimesel kohtumispäeval oli see armastus esimesest silmapilgust. Ja siis aasta pärast lihtsalt me enam ei käind õues ja nii me sõprus kaduski. Kui muidugi linnas nägime või nii siis rääkisime ikka juttu. Te ei kujuta ette kui palju "päevikuid" on mul temast täis kirjutatud. Ja nüüd lõpuks ma otsustasingi talle kõik tõe ära rääkida. Ja tegingi seda.Ta oli just oma tüdrukust lahku läinud, kuid rääkis siiski et armastab teda veel nii väga jne. No igaljuhul oli ta mu jutu peale päris õnnelik ja ütles, et äkki võib meie vahel veel midagi juhtuda. Ma olin niii õnnelik need kaks päeva mil me jälle sõbraks saime.Ma olex tahtnud seda tervele maailmale kuulutada. See tegi kõik asjad heaks. Ja nüüd ma lihtsalt ütlesin talle et võibla oleks parem enam mitte kohtuda sest ma mõtlesin et ma ei taha et ta muga haletsusest midagi tegema hakkaks. Ja kuna tal oli paha tuju(oli just oma ex-tüdrukuga sõimelnud) siis käratas ta ka mulle internetis peale ja siis ta ütleski et hüvasti siis ja enam ei rääkinud. Ma tean et ta niiväga armastab oma endist kuid ta ütles ka et minust on ta und näinud ja unistanud. Te ei kujuta ette kuidas ma teda armastanud olen ja kui palju nutnud.Oehh..see on nii raske..Ma lihtsalt ei taha enam siin ilmas elada..sest tema on ainuke kes mulle loeb. Ja see pole ainus asi on veel palju asju miks elul pole mõtet: ma ei meeldi eriti kellelegi,mul pole üldse sõbrannasid((ainult mingi 5 ja see on ka kõik), koolis läheb mul halvasti(lihtsalt ei jaga mõndasid aineid), isa mul pole(teglt on aga ta ei ela meiega kuid mix mulle siuke elu on loodud?mix mina pean isata olema treve oma elu ja ei saa tunda seda elu mis oleks isaga?ma elan ju ka ainult üks kord! See on nii kurb), ma olen täielikuks närvihaigeks muutunud(kodus emaga koguaeg tülid) ja noh üldse mul ei vea.Ma ei taha enam elada!! Iga õhtul ma nutan(päeval ka) ja ma tõesti tahaks siit ära minna.See stress on kestnud juba nii kaua ju. Igapäev mõtlen sellele et tahaks ära surra.Ma lihtsalt ei suuda elada,see on nii jube piin.Kas ma tõesti elan ainult selleks et terve oma elu õppida ja tööd teha ning koguaeg vaeva näha? Ei tohiks see nii ju olla...elu peaks olema ka täis armastust kuid seda mul ei ole...ei ole kunagi olnud ja ma tean et jään ainult teda armastama.Ma pole kunagi kedagi teist tahtnud. Nii palju olen ma mõelnud astuda autole ette ja olekski elu ehk läbi.Aga ma ei saa teha seda just ema pärast.Temal oleks valus. Ma ei taha enam...ei taha enam kedagi ega midagi...va teda.Mul on nii raske!