Hirmud 25.11.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen noor 18 aastane neiu. Mu vanemad tülitsesid mitmeid aastaid (nüüd suvel läksid lõplikult lahku) ning tänu sellele otsustasin 2,5 aastat tagasi pärast põhikooli lõpetamist üksi teisse linna vanema juurde kolida.
Olin alguses üsna üksik, kuna olen väga suhtleja inimene ning tahan alati omada palju tuttavaid ja midagi teha oli see mulle raske. Iga päev peale kooli läksin koju ning kõik nädalavahetused veetsin samuti kodus ainult õppidea, kuna ei omanud tuttavaid kellega midagi teha.
Selle aasta suvel leidsin endale, aga väga lähedase sõbranna, kellega töötasime koos ning hakkasime ka väga palju väljas käima, klubides jne. Tutvused tekkisid kiirelt ning üsna pea oli mul väga palju tuttavaid, kellega väljas olles aega veeta. Tänu sellele tihenesid meie väljas käimised, suve kesk paigaks käisime ~3 korda nädalas väljas. Muidugi kuulus sinna juurde ka alati suur alkohooli tarvutamine ning koguaeg purju joomine. Õnneks oleme mõlemad sõbrannaga süütud ning sekauaalvahekordi suudame ka alkohoolijoobes ära hoida.
Suve lõppedes läksime kooli ning pidude arv vähenes 2 korrale nädalas, nädalavahetuseti. Siis kolisin ka üksi elama, sest vanaemaga polnud meie suhted kunagi seal elamise ajal head, alati jäin millegagi ette ning väljas pool kooli sõpradega kohtumine ning ka klubides käimine oli täiesti vastu võetamatu, aga tundsin et vajan suhtlust.
Nüüd elan juba kaks kuud üksinda. Oleme sõbrannaga aru saanux et iga nädal 2 korda pidutsemist oli palju ning nüüdseks on see 1 korrale nädalas viidud.
Minu murd seisnebki selles, et see pole ilmselt õige et olen 18 aastane ning sellest 6 kuud olen iga nädalaselt, kas või korra nädalas ennast päris purju joonud. Asi ei ole selles, et ma armastaks alkohooli nii palju, et ei suuda seda joomata, vaid olen enda jaoks selgeks mõlenud et asi on hoopis tingitud üksindusest/üksildusest. Kuna vanematel jagub harva minu jaoks aega ning me suhtleme väga vähe, siis elangi pidevalt üksi ning olen ka muredega üksi. Leian et nv väljaskäimine viib mõtted eemale, ma tunnen ennast armastatult ja tunnen et minuat hoolitakse. Väljas näen paljuuu tuttavaid, kelle kõigiga kallistan ning vestlen. See paneb mind tundma turvaliselt ja et minust hoolitakse. mõte veeta kogu nv üksi kodua on minu jaoks saanud suureka hirmuks. Ma ei kujuta ette, mida ma peaksin tegema kui mu sõbranna otsustaks et me ei lähe ühel nv enam välja. Tema elab vanematega ning ei tunne antud hirmu mis minul. Kuid minu hirm on tõesti suur. Kunagi põhikoolis 9 aastat olen olnud ka pideva koolikiusamise ohver, siis nüüd kui olen saanud populaarseks tänu oma pidutsemisele ning oman palju sõpru (kahjuks küll enamus nendest ongi vaid peol sõbrad, ning nädala sees me ei suhtle) siis tunnen et ma olen õnnelik. Minu sees valitsevad hirmud, et kui ma üks päev enam välja ei lähe, kas mul on veel sõpru? Olen ma taas rõrjutud?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Mitte ühtegi tilka alkoholi ja ei ühtegi suitsu - praeguse ja tuleviku tervise je elurõõmu pärast.
2) Ka sõbratar kampa, saasa sellele karskuse-tervise rajale.
3) Jõukohane Sportlik tegevus ca kolm korda nädalas, enesetunde järgi. Annab hea kehalise toonuse, vabastab liigsetest pingetest. Kuskil trennis käies tekivad uued, sportlikud tuttavad, sõbrad.
4) Tulevikuplaanid paika: kellena tulevikus tahan töötada, mida selleks õppida vaja? Ja hakata seda rada mööda siis liikuma.
5) Päevik, sinna oma positiivsed tegemised kirja - Positiivse Pihtimise Päevik.
6) Ema-Isaga ikka suhteid hoida. Esivanemaid tuleb ikka austada - nemad andsid ju sulle Elu.
7) vt varasemaid soovitusi - harjutusi, mis liigsetest pingetest vabastavad ja und soodustavad.
Tabletid siin ei aita.
Head uuel elurajal kulgemist!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.