Võimalik bipolaarne häire 11.08.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Enne arsti juurde pöördumist otsustasin küsida nõu siin, kas kahtlus võib õige olla või mitte.
Üritan täpselt kirjeldada olukorda, kuid mitte detailselt.

Päris lapsepõlvest ehk mitte, aga kusagil alates puberteedi ajast, kui olin 14-15, hakkasid vahelduva kestuse ja "sügavusega" vaevama masendus-perioodid. Absoluutselt ilma välise põhjuseta, ootamatult ja ettearvamatult. Üks hommik oli raskem ärgata, tunne, nagu oleks eelmine õhtu kogu energiat ära kasutanud (tegelikuses oli täiesti tavaline õhtu); selline katki ja tühi tunne. Mäletan et selline periood võis kesta nädalate kaupa; piinasin veel ennast et MIKS on nii, miks see üle ei lähe. MIKS ma ei saa olla õnnelik elu üle. Ükski tavapärane tegevus ei toonud rõõmu jne. Kuna olen loomult või äkki sellest tingitult hästi kohusetundlik inimene; KÕIK peab olema perfektselt tehtud ja parimate tulemustega, siis käisin ikka ilusti koolis, aga sõpru üritasin võimalusel vältida.

Kuna olen selliste perioodidega sellest ajast harjunud, siis ei osanud ka mõelda, et äkki pole see päris õige. Samuti on kogu meedia täis "depressioon" jutudest; mõtlesin et kõikidel on nii. 21.aastaselt, oma esimeses tõsises kooselus kogesin sõltuvussuhet; sel perioodil oligi üks suur konstantne masendus, ning tekkisid ka paanikahood (elukaaslane arvas et olin hoopiski narkootikume tarvitanud, neid hoogusid kõrvalt nähes, aga see selleks). Võtsin mõnda aega Xanaxi ja palderjani, ning sain nendest lahti.

Tegelikult sain ka "elukaaslasest lahti" ja siis tuli järgmine etapp elus. Arusaadav, et tingitud ka selle „vabaduse“ saamisest tekkinud eufooria ei pruugi olla maania või, pigem, hüpomaania, aga meeleolu oli kõrge nagu ei ealeski varem. Uni tundus üleliigne ja „nõrkadele“, ning päevad kestsid kella 4-5’ni hommikul (ka nädala sees). Kogu aeg oli „lähme, teeme, oleme“ tuju. Kuna see aeg elasin vanematega koos, siis nemad, loomulikult, absoluutselt ei pooldanud sellist elustiili, aga mulle tundus, et nad „pidurdavad“ mind ja tahtsin võimalikult kiiresti sealt kolida; põhimõtteliselt pole kordagi mõelnud, et äkki on viga minus või äkki peaks muutma enda käitumist.
.......................
Nüüd aasta aega tagasi, eraldi kolides, saabus uus eufooria periood. Ma muudkui tahtsin olla inimestega koos, sh uute inimestega koos. Uued ideed ja uued tutvused; magasin keskmiselt 4 tundi, ka nädala sees, aga otse magamata 2 päeva olla oli ka kerge või kuidagi võimalik. Kogu periood kestis umbes 4 kuud selliselt.

Terve elu oli mu jaoks meelte ja tunnete segadus ja rohkus tavaline asi. Siis aga umbes 2 aastat tagasi lisandusid nendele hoopis uued „hood“, mis ma alguses ei saanudki kuidagi seletada. Viimase eufooria perioodi lõpus hakkasid nad sagedamini ja kuidagi tugevamalt tekkima, kuni üks päev mõtlesin lõpuks nendega midagi teha, sest arvasin et äkki pole ikka päris õige ja need tuntavalt mõjutasid mu funktsioneerimist (füüsiliselt). Uurisin ja käisin ka arstide juures, tehti igasuguseid uuringuid, ning sain diagnoosiks – temporaalsagara epilepsia; ilma teadvuse kaotamiseta, olid dejavju „elamused“ ja mingi üldine tunnete ja meelte segadus. Kuna nii rohkete tabletide ja sisuliselt keemia tarvitamine mind hirmutab, siis otsustasin natukene oodata raviga, ning üritasin muuta elustiili. Füüsiline koormus ja head emotsioonid.

Nüüd aga vähemalt suve algusest tuli uus masenduse periood, ning on süvenenud viimastel nädalatel. Taaskord ei ole põhjust, ning ei ole mingit loogikat (ise just lootsin et suvel saan oma „ükskõiksusest“ välja lõpuks). Kuna, nagu olen juba öelnud, olen praeguseks juba harjunud sellega, siis üritasin kustlikult uusi positiivseid elamusi leida, uued plaanid teha jne, aga miski pole aidanud. Aina rohkem sulgen iseendasse ja südames tahan eralduda. Ideaalis tahaksin lülitada telefoni välja ja lihtsalt magada, et mitte keegi ei segaks üldse. Ma ei tea, kas sellised mõtted on just suitsidaalsed, aga niiviisi depressioonis olles tunnen tihti et olen väsinud sellest sisemusest võitlemisest, sellest MINA-ühiskond konfliktist (mida tahan ise, ja mis on teiste ootused, mida ma tunnen, et pean järgima ja neile vastama) ja et sellest pole väljapääsu. Ja mõtlen kui hea oleks minna magama ja panna silmad kinni ja et enam ei peaks ärkama nende probleemidega maailmas.

Ühesõnaga, minu küsimus oleks – kas on see loomulik ja normaalne, selline kõikumine, või tegu võib olla pigem häirega?
Uurisin natukene teemat, ning tuleb välja et ravi nii BH kui minu epilepsia ravi oleks sarnane (mulle kirjutati välja karbamazepiin'i). Leidsin isegi inglisekeelset infot kahe omavahelise seotuse kohta (temporal lobe epilepsy, bipolar disorder).

Oleksin tänulik igasuguse tagasiside eest.
Tänan ette.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kõigil meil meeleolud-töövõimed lainetavad, peamiselt keskkonnamõjude (sotsiaalsete) toimel. On ka teadvustamata toimeid, aga see teadmine meid ei aita.
Need lainetused peavad jääma "teatud raamidesse", et isksus-Mina häiritud ei oleks. "Raamistamisel" on kaks olulist teed: a) õppida oma keha-psüühikat-meeleolu juhtima-mõjutama, b) kasutada vajalikus kogused arstirohtu. Tähtis on ka prioriteedid-ilmavaade, et me kogu maailma viletsust oma südamesse ei võtaks jne. Seega on veel c) ja d) jne (vt. "Väljavalitu" raamatust Tervisemaja mõtteid).
Psühhiaatri jutule, siis saab edaspidise tegutsemise osas selgust, selgust diagnoosi ja tegutsemiste osas.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.