Ei oska elada enam.. 04.01.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp.dr.Ennet kunagi kirjutasin Teile ja Te nii kenasti oskasite mind lohutada.Peale ema surma olin kohutavas masenduses.Ei osanud päikest näha kuskil.Olen terve oma elu elanud koos oma ema-isaga,siis nad ka järjest kaotanud.Seetõttu ka kaotusvalu väga suur.Siis veel minu poja isa,kellega kunagi olin abielus kuid ei saanud koos elada tema skisofreenia tõttu,läks neli aastat tagasi kaduma järjekordse haigushoo ajal.Siiani ei ole teda leitud.Lahkus kodunt,ning oli külm talv,ilmselt kuskile metsadesse ta ka jäi.Aga see vaevab mind kõik need aastad.Olen langenud suurde masendusse.Kuidagi ei saa oma eluga hakkama.Olen olnud ja ka edaspidi FIEna tööl.Kuid ühes asutuses kus töötasin,leidis juhataja et ma olen liiga negatiivne inimene tema asutuse jaoks,ning selle põhjendusega ka sundis mind sealt lahkuma.Nüüdseks on mul võimalus töötada vaid 6 tundi nädalas teises kohas ning see kohustusliku sotsiaalmaksu tõus fiedele, on mind viinud täielikku masendusse,ma ei suuda siis midagi enam teenida.Maksuametist öeldi,et kõigile on üks seadus ei loe kus ja kui palju töötan.Mul on vaja veel poega koolitada kolm aastat.Ei tea kuidas eluga toime tulla.Peale ema surma ei suuda leida tasakaalu,pikk põetamine ja armastadud inimese vaeva nägemine on mind täiesti endast välja viinud,Nutan ja meenutan kogu aeg möödunud aegu.Arutlen,kuidas oleks kõige kergem siit elust lahkuda.Nii väga tahaks surnud olla,aga samas ei saa jätta poega ilma toeta ning vaevaliselt vean oma päevi õhtusse,loen kroone,kas saan süüa osta või ei saa.Enam ei suuda elada,ei tea mida edasi teha.Lihtsalt ei oska,ei suuda ennast muuta.Olen juba 56 aastane ning mingit tööd kuskilt leida on lootusetu ning sellisena nagu praegu olen ei suuda midagi otsida,ei taha kellegagi suhelda,kardan igasuguseid ülemusi..See kuidas mind ära aeti ja see põhjendus halvas mu enesetunde ning enesehinnang on väga madal.On tunne et ei kõlba enam millekski ega kuskile,ei ole võimeline eluga hakkama saama.
Nüüd tuli küll selline nutulaul ja saan aru et kaasinimesed ei suudagi taluda sellist inimest enda kõrval.Vaevalt et midagi muuta saab kui nägemus elust ons elline negatiivne.Lugupidamisega Elsa

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

FIE - tehke rehkendusi ja lööge need plussid-miinused kokku. Sealt siis selgubki edasine tegevus või see FIE hoopiski ära jätta.
Teiseks, elukohajärgne sotsiaalosakond - sealt näete-kuulete nende võimalusi ja soovitusi kas mingi sotsiaal-toetus või siis mingi töö-otsa küsimusis.
Mineviku kurbmeeleline meenutamine unustada - elu on olevikus ja pilguga tulevikku. End süüdistada ei tohi.
Mida pakub Tööturuamet, mida pakub üks või teine poliitiline erakond? Astuge mõnda sisse ja siis näete-kuulete, mis-mida neilt oodata ja loota on. Võib-olla pakuvad koheselt mingit lahendit?
Surm tuleb ükskord niigi ja suitsiidiga ei maksa mõtteid-energiat kulutada. Lapse nimel, enda nimel - edasi elada!
Teie õnn, et te praegu palestiinlane (kurd, afgaan, tšetseen...) ei ole (tapetakse ja keegi konkreetseid rahuplaane ette ei võta, kõigil riikidel "savi" - ajad on sellised, jõhkrad).
Mõni sõber-tuttav teil ikka on - mitu pead on mitu, et meie nö aeglasest sutsiidist jagu saada.
Ja ikkagi - said meie Esivanemad hakkama Paavsti ja Mõõga-usuliste-"vendadega", said taani, saksa, vene, rootsi jt vallutajate ja ideoloogiliste anastajatega, eks saame hakkama ka nüüd. Nüüd, mitte suitsiidile mõeldes vaid ühiselt endi õigusi võideldes ja õigusriigi eest kartmatult tegutsedes!
Üheskoos!
Elus - järelikult tegutseme!
Ka minul on neid suitsiid-mõtteid olnud. Elust minek ei ole keeruline, ei ole. Aga - Laste ja Lastelaste pärast ei tohi ja Esivanemate pärast ka ei tohi.
Vajadusel saate peretohtri käest midagi hingevalu leevendavat.
Ja lõpetuseks sobib Fr. Nietzsche võitlushüüd: "Mis meid ei tapa, see teeb tugevamaks!"
Üksmeelt,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.