korduv/pidev depressioon 29.07.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu probleem on selline, et ma põdesin eelmisel aastal depressiooni, käisin psühhiaatri juures, mõned korrad ka psühholoogi juures. Mulle kirjutati antidepressante ja lõpuks sain ma sellest enamvähem üle. See ei kadunud tervenisti, tundsin ennast ikka vahel halvasti, kui mitte nii hullult ja mu tuju oli tunduvalt parem, elus läks paremini. Nüüd ma aga tunnen kuidas see kõik jälle tagasi tuleb, nagu mingi kalju variseks su kohal kokku.
Põhjust ma tean. Mul on enda arust liiga vähe sõpru ja ma vajan rohkem inimesi kellega suhelda. Kardan sügist, sest siis algab kool ja mul on eelmisest aastast mälestused, kus ma oma poisiga(käib minuga samas klassis) tülis olin ja sõbrannad olid omaette ning ma pidin pidevalt üksinda olema ja seda üksindust ma kohutvalt kardangi. Veel muretsen ma enda arust liiga palju oma välimuse ja käitumise pärast, tahan alati perfektne olla, sest ma tunnen pidevalt, et ma olen teistest halvem, aga ma ei taha seda. Ma tean, et olen kena ja heasüdamlik jne, aga muretsen ikkagi liiga palju. Neid pisikesi asju, mille pärast ma iga päev muretsen on väga palju ja kõik need on väga häirivad. Ma olen tänu sellele pidevalt väsinud, halvas tujus ja kergelt solvuv, nutan pidevalt. Päeval on kõik enamvähem korras, aga õhtul voodis tuleb kõik halb meelde. Seda kõike mida ma tunnen on raske kokku võtta, selleks kuluks vist tunde kirjutamist.
Olen abi otsinud alkoholist, kuid tunnen, et see teeb asja palju hullemaks, edaspidi proovin sellest loobuda ja seda tarvitada minimaalselt. Üritan positiivselt mõelda, kuid see ei õnnestu kuidagi. Otsustasin hakata ka päevikut pidama, loodan, et see aitab, kui saan kuskile oma mõtteid kirja panna.
Kas te oskate midagi soovitada, mis aitaks, mida ma ise selle kadumise heaks teha saaks? Ma ei taha eriti arstile minna, sest mulle kirjutatakse jälle rohud ja mu ema ei usu nendesse ja kui ta teada saaks, mis mul on, siis ta ütleks lihtsalt, et ma mõtlen midagi välja või et ma olen ise süüdi, sest mõtlen nii negatiivselt jne jne. (olen alles 15 ka).
Vabandust, et vist liiga pika teksti kirjutasin, aga suur tänu ära kuulamast ja aitamast!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) nagu mingi kalju variseks su kohal kokku.
- Terves kehas on terve psüühika, tervetes meeltes on ka rõõmsameelsem mõtlemine ning meeleolu. Kehalised harjutused, jõukohased ja sellised, mis meeldivad. Tee minu Palve-Meditatsiooni harjutust, see aitab liigseid pingeid väljutada, teeb organismi sisemiselt tugevamaks.
2) Mul on enda arust liiga vähe sõpru ja ma vajan rohkem inimesi kellega suhelda.
- Sõbrad tulevad suheldes. Spordiringkonnas sportlikud sõbrad, kunstiringis kunstilembesed, alko-tarbijate ringis - jobud.
3) Veel muretsen ma enda arust liiga palju oma välimuse ja käitumise pärast,
- Välimus: kehaline tervis ja enesekindlus - siis on ka nö Quasimodod kõigile Esmeraldadele mitte ainult Pariisi Notre-Dame´s ilusad, aga ka Eestimaa Taara hiites ning igapäevaeluski.
4) Olen abi otsinud alkoholist, kuid tunnen, et see teeb asja palju hullemaks,
- Teebki. On kaks enesetapu "nippi." Üks on see nö klassikaline, meeleheiteline ja teine on A.N.T.S -ust (alkoholist, narkootikumidest, toksilistest ainetest, suitsetamisest), valest söömisest, vähesest kehalisest aktiivsuses, liigsest individualismist e Meie-tunde puudumisest. See teine on - aeglane suitsiid. Seda ka Tark väldib.
Oled tubli. Sea endale isikupärased sihid, ole Ise ja kasuta päevikut. Jõuad oma õnneradele kindlasti.
Ja Emaga suhtle ikka ka.
Tervitusi Sulle ja Emale,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.