bulimiiast ja alkoholismist 25.04.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Austatud doktor!

Olen peagi 22 aastaseks saav tudengineiu. Alates 15-st eluaastast olen krooniline buliimik. Selliseid päevi, kui ma üldse ei oksendaks on haruharva. Kogu mu elutegevus ja mõttemaailm käib selle ümber, kuidas saaks rahulikult oma "meelistegevust" (õgimine) nautida. Elan veel koos oma vanematega ning külmkapp seega pidevalt ohtralt täidetud. Olen märganud, et õige sageli on ema-isa imestanud, kuidas külmkapp ühe päevaga nii palju tühjemaks on läinud ning kes küll nii palju süüa on jõudnud. Siiski olen kindel, et buliimias ei oska isegi mu meedikust ema mind kahtlustada. Sest nagu teada-tuntud - "minusugused " on supervaletajad ning varjajad.

Buliimia on mu psüühika ning kogu elu absoluutselt sassi ajanud. See haigus on mind viinud ka alkoholi lembuseni. Tunnistan, teatud süü on selles ka mu vabameelsel perekonnal - klaas veini lõunasöögi kõrvale on mulle lubatud alates 16-st eluaaatast ning pudel avatud veini kapiserval on minu mälestuste järgi alati igapäevane asi olnud. Ent kui mu alkoholi lembus piirduks vaid sellise tsiviliseeritud lõunasöögi kõrvasena, oleks kõik parimas korras. Nimelt armastan juua salaja, üksinda, koos sõpraedaga, avalikult. Jällegi, kui ma vaid seltskonnas pidutsedes napsu võtaksin, oleks kõik ju normaalsuse piires. Mina aga sellega piirduda ei suuda - pea igapäev joon üksinda näiteks paar liitrit siidrit. Lihtsalt lähen poodi ja ostan endale. Tühja taara panen oma tuppa kappi ega tunne raasugi hirmu, et mis siis, kui keegi peaks mu kappi midagi otsima sattuma ning siis sellise armsa üllatuse osaliseks saaks.

Olen vist enamiku ajast mingisugusegi promilli all ning samas väga häbenen seda. Kui mulle antaks võimalus loobuda ühest kahest sõltuvusest - õgimine või joomine - siis valiksin vist joomise. Sest kaine peaga tundub tõenäolisem elus mingeid kardinaalseid muudatusi teha. Pääseda buliimiast.

MIs mind on sellise hälvetega psüühikani viinud, on küsimus, mille üle ma harva pead vaevan. Olen pärit haritud ning jõukast perekonnast. Mu kodu on alati olnud täis soojust ning armastust, kus kõik pereliikmed hoiavad ning armastavad üksteist. Ma olen edukalt läbinud keskkooli ning õpin ülikoolis. Olen välimuselt atraktiivne ning mul on alati olnud palju austajaid. Viimased 5 aastat on mul oma kindel noormees, kes samuti mu tõsiseid psüühikahäireid aimatagi ei oska.

Kirjutamise eesmärk Teile oligi rääkida oma muredest kellellelegi neutraalsele isikule, sest - ma ei suuda end avada neile, kes minust väga hoolivad ning kellele ma oma probleemidega haiget teeksin.

Nb! Psühhiaatri juures käimisest pole senini kasu olnud.

Tütarlaps

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Muresid on Teil kolm:
1) buliimia e ahmimishäiriö (soomekeelne nimi on ülimalt õpetlik);
2) alkoholism või tagasihoidlikumalt öeldes - "lembus";
3) üksindus, üksindus oma murega.
Alustage punktist 3), s.o. jagage enda mure oma Emaga ning psühhiaariga. Üksi Te sellest "nõiaringist" välja ei tule, üheskoos aga kindlasti. Kindlasti.
Apostel Johannes on öelnud: "vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja!"
Mida see tarkus annab? Peale Ema-Isa suhte on oluline ka sõprussuhe ja rohkemgi veel - lähisuhe. Ka selle selle "täiusliku armastuse" abil-eesmärgil saate kergemini oma paturegistrist vabaneda. (Johannes pidas silmas Absoluuti, aga see on hoopiski teine teema).
Psühhiaatreid on mitmeid ja igaüks kõigile ei peagi sobima. Leidke Teile autoriteet, sobilik ja tegutsege. vt. ka minu varasemaid soovitusi.
Tegutsege!
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.