Mida teha kui rohte võtta ei saa? 16.04.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.Mure siis selline,et olen kannatanud 12a raske depressiooni all millega kaasenb pidev ärevus ja lõpuks sain sellele juurde ka diagnoosiks buliimia.Olen võidelnud pidevalt oma tujudega ja mitmeid kordi ravi teinud ja siis oma rumalusest pooleli jätnud.Kõik algas kui olin 12.Vanemaid pm polnud.Kasvasin üksi.Kedagi mul pm polnud sest vanaemal kellega kasvasin polnud ka aega.13a vägistati mind esimest korda ja mingi aeg hiljem teist korda ning 14a kolmandat korda oma enda kasuisa pooolt.Samuti ema peksis mind pidevalt kui ema külla tuli või mina talle külla läksin jõuludeks.Vägistamises süüdistas ta mind ja seda.,et tema arastatud mees mind vägistas ja seda uuesti üritas teha,seda ta ei usu vist siiani ja ma olen väsinud selgitamast.MInu elus on palju toimunud ja ma ei saa sellest kuidagi lahti enam.See on mu hinges ja ma arvan,et seni ei saa ma terveks või kas üldse on võimalik terveks sada.Aastaid tegin raikuure aga poolikult sest sain pikalt ise hakkama aga 2012 hakkas asi vaikselt halvemuse poole muutuma.Lõpuks 2014 sai tehtud 2 ravikuuri järjest..Nii kui rohud lõppesid kirjutati uued paraku varasemate asmele 2 erinevat ravimit.Ühed mida pidin võtma 2x päevas ja teised mida õhtul ennem magama minekut.(Nycoflux, xanax viimast ravimit ei mäleta)Nycoflux asendati xanaxiga.Mingi aeg oli olukord täiesti normaalne.Sain rahulikult magada ja isegi pimedas mida ma polnud aastaid teinud kui üksi olen olnud.Mingi aeg läks mööda ja tundsin,et muutun taas ärevaks.Ma ei teinud sellest suuremat numbrit aga nüüdseks olen ma lapseootel ja ma tunnen,et stress on nii suureks läinud,et ma ei saa enam normaalselt magada.Isegi valgusega ei saa.Pidevalt ärritun iga pisema asja peale.Abikaasaga on pidevalt tülid sest vahest on tunne,et ma tahaksin põgeneda.Ma olen üritanud talle rääkida oma muredest aga vahest tundub nagu ta ei saaks aru.Nagu unustaks selle kõik ära mis ma talle räägin ja taas käitub ta minuga nagu ma oleksin tavaline terve inimene aga ma ju pole seda.Tunnen,et ma ei saa enam ilma ravimiteta hakkama aga ma ju ei saa ravimeid võtta...Kas peaksin kuidagi selle ära kannatama ja peale lapse sündi kohe uue raviga alustama või kuidas ma saaksin ennast ise aidata,rahustada?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esiteks, naistearst ja tema soovitused olgu vundamendiks.
Teiseks, abikaasaga kokkulepe, et Lapse ja Pere huvides suhtlemine olgu rahulik ja rahustav, ühistegemised, et Lapse ootus ja sellele järgnev kõik positiivne oleks.
Kolmandaks, kasutada neid rahustavaid võtteid, mis nii Lapsele kui ka teile kasulikud on: jalutuskäigud koos abikaasaga ja ka ilma, koduste tööde jaotus (enamus osa võtku Meesterahvas oma laiade õlgade kanda), puhkamise julgus ja oskus (piisav uneaeg ja mitmed puhkehetked päeva jooksul).
Neljandaks, sihiseadmised oleviku ja tuleviku suunale - minevikuprobleeme ei meenuta, ei tegele nendega - las jäävad samm-sammult täis- ja enneminevikku. Praegu ja tuleviku suunal on pikalt esiplaanil Laps ja Pereelu, teineteise toetamine nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Viiendaks, vaevavad muremõtted väga lühidalt paberile ja see paber siis tükeldada-hävitada või põletada. See aitab hästi.
Kuuendaks, vajadusel (kui see ikkagi on) külastada psühhiaatrit, kasutada rohuvabasid soovitusi.
Olete Suurepärane, et selliste muremägede alt välja olete tulnud, olete Vägev. Saate oma uute elusihtide ja elukorraldusega kindlasti hästi hakkama!
Koostöö naistearsti ja abikaasaga!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.