Kuidas sundida inimest psühhiaatrilisele ravile minema? 29.10.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Küsimus on: kas ja kuidas on võimalik sundida psühhiaatrilisele ravile minema inimest, kes oma vaimuhaigust eitab ning kõigis probleemides vaid teisi süüdistab?
Naine, kes on 40-dates aastates, kuid pole kunagi suutnud tööl käia, on kaotamas abikaasat (soovib lahutust) ning seega ka talle igapäevaselt vajaminevat tugiisikut, kes aitab igapäevatoimetustega toime tulla, hoolitseb suures osas ise lapse eest ning väga olulise asjana - kaotab naine ka "rahakoti", sest raha teenis seal peres vaid mees. Neil on ühine alaealine tütar, kes antud olukorra tõttu pidevalt kannatab. Samuti on vaimuhaige terrorit kannatamas kõik sugulased ning tuttavad. Naise ema on tütre tõttu juba pikemat aega kangete retseptiravimitega elanud (unerohi, antidepressandid jm), sest tema saab "oma osa" alati esimesena kätte. Ja nüüd, kui see naine on probleemidega üksi jäetud, on olukord eriti katastroofiliseks muutunud.

Olukord ei saa aga kuidagi paraneda, sest haige ise ei saa oma haigusest aru ning kuigi sellel teemal on kõik talle üritanud peenetundeliselt või vähem peenetundeliselt läheneda, ei ole ta nõus ravile minema, vaid pigem süüdistab teisi oma muredes või palub jumalalt abi. Rohud on keemia ja tema üritab kõigist mürkidest eemale hoida.

Tema (praegu veel) abikaasa eeldab temalt nii emaks olemist kui ka tööle minemist ning sellega hakkamasaamist, kuid kõik ülejäänud, kes antud naist vähegi teavad, teavad ka seda, et paraku ei ole see tänu tema hullumeelsusele võimalik. Kommentaariks, et abikaasa on küll elus toimetulev, kuid pisut eluvõõras inimene.
Kui saaks naise psühhiaatrilisele ravile, siis oleks esiteks võimalik paika panna tema diagnoos, sest silmnähtavalt on tal midagi viga. Kui oleks diagnoos, oleks ehk võimalik saada töövõimetuspensioni, sest ta ei ole võimeline tööl käima. Või vähemalt saaks ta ehk mingit ravi, mis muudaks paremaks nii tema kui ka teda ümbritsevate inimeste elukvaliteeti.

Kui pole diagnoosi, siis ei saa ka väita, et ta oma tütre kasvatamisega hakkama ei saa? Kuigi mõtlen, kas ei võiks seal peituda võti, kuidas teda ravile sundida? Kui ta pole võimeline isegi iseenda eest hoolitsema, siis seda enam ei suuda ta seda teha teise inimese eest.

Ta ei saa igapäevaeluga normaalselt hakkama, ei korista, ei pese, haiseb higi järgi, ei kammi juukseid (hiljuti lõigati tal juuksed maha, sest kuklas oli harutamatu pusa tekkinud). Elab nagu udupilves ning aeg-ajalt on tal põhjendamatud vihapursked, mis võivad tekkida täiesti ootamatult ja põhjuseta ning nende osaliseks võivad saada ka täiesti kõrvalised isikud, kisab ja räuskab, nagu oleks mingi "hoog" peale tulnud.
Ta ei ole võimeline kinni pidama kellaaegadest, kokkulepetest. Näitena võin tuua, et tema laps läks kõige esimesel koolipäeval ise kooli, st 1. klassi aktusele, sest ema ei saanud end voodist õigeks ajaks välja...

Kogu ta elu keerleb jumala ja piibliteemade ümber. Loob pettekujutelmi, kuidas olukorrad palvete abil lahenevad ning eitab reaalsust. Jutt on enamasti üsna segane ning hüppab ühelt teemalt teisele.

Praegu oleme nagu nõiaringis, kuna inimene on vaimuhaige, ei saa ta aru, et ta on vaimuhaige ning seega ei saa teda ka ravile saata.

Mida teha?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhiaatriakliiniku valvearst võtab igal tööpäeval vastu - üritada alustuseks sealt abi-suuniseid saada. Abikaasa saab koos psühhiaatriga tegevusplaani paika panna, kavandada ravi korraldamise võimalusi. Psühhiaatriakliiniku juurest avaneb siis ka statsionaarne (haiglaravi) ravi võimalus.
Peretohtri kaudu saab ka mingil määral asjale läheneda, aga sealt peab ikkagi sujuvalt psühhiaatrile (psühhiaatrilisele ravile) tegevus kulgema.
Kannatlikkust, lahendid on olemas, aga tervishoiusüsteem on ... nagu on ja kannatlikkust ei tohi kaotada. Kui ühest uksest abi ei saa, siis julgelt teise ukse kaudu. Ajad on sellised!
Vastupidavus soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.