Ärevushäired? 24.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Mul on juba kolmandat- neljandat aastat mure, mis on aina suuremaks läinud, kuid millega pole julgenud veel arsti poole pöörduda (mind on kasvatatud nii, et raviksin oma haigusi enne ise, kui laseksin arstil seda teha).

Mure sisu: olen väga muretsev inimene, kurvastan sageli (algkooli aeg olin väga elurõõmus. Masendusehood algasid 9. klassis). Koolis oli mul raskusi- need tekitasid masendust. Nüüd on käsil ülikool, kuid see ei tekitagi nii palju masendust. Pean silmas õppetööd. Viimased aastad on mureks eelkõige masendusehood suhete pärast. Nt olen koos poisiga juba pmslt 6 aastat. Varem ei armastanud teda päriselt, kuid viimased 3 aastat armastan ja kardan, et liiga palju. Mõnikord mõtlen, et vb on just liigne armastamine mu mure põhjuseks.

Mu tujud kõiguvad seinast seina, võin päeva jooksul mitmeid kordi tuju muuta ja seda ühest äärmusest teise. Nt kõik on parimas korras ja äkitselt nt mingi tühise lause peale, mis mulle ei meeldi võin vihastada/ solvuda nii, et nutan veel mitu tundi või jooksen lihtsalt kärsitult minema selle inimese juurest. Hetk hiljem saan aru, et issand kui lollisti ma käitusin ja mis mul ometi arus oli ning juba mõne minuti pärast tagasi minnes on mu tuju täiesti teine- olen hooliv, hea, rõõmsa tujuga. Sel hetkel on mul tunne, et mu sees oleks nagu mitu inimest vms.

Ka mõtlen ma palju, väga palju. Olen ilmselt kõva ülemõtleja tüüpi. See häirib mind nii väga, et ma tihti mõtlen, et ma ei oskagi enam õieti mõelda. Olen küll natuke lugenud sellekohaseid eneseabiraamatuid, kuid nii raske on siiski õigesti mõelda. Selle asemel, et rahulikult elada, mina muretsen iga päev, mõtlen igasugu halbu mõtteid, mul on suured hirmud, et äkki mind hüljatakse (poisi poolt), kuigi tegelikkuses seda ei pruugi kunagi juhtuda, sest ta on tohutult ideaalne poiss minu jaoks jne.. Aga mina ikka muretsen ja kardan ja kahtlustan. Tülitseme väga tihti sellepärast, et m.a mõtlen üle kogu aeg ja pahandan ja armukadetsen isegi ta naissoost lektorite peale jnejen... Kuigi pole põhjust. Ma tean seda tegelikult, kuid ikkagi pahandan.

Ise kahtlustan, et sellesuguse armukadeduspursete põhjuseks võib olla see, et ma pole saanud oma kallilt isalt ehk nii palju tähelepanu kui oleks tahtnud. Ta on küll super hea isa olnud, on õpetanud meid kõiki paljusid asju tegema ja aidanud ja muretsenud meile asju, maja ehitanud, armastanud meid jne.. Aga mina olen selline inimene, kes vajab tohutult palju armastust ja hoolivust. Isa pigem tunnetepoolest tagasihoidlik, et tundub nagu ei julgeks nii palju hoolivust välja näidata kui tahaks(tema peres pole seda samuti väga palju olnud). Isa pool minu elust töödanud ka Soomes, seega viimased aastad näeme ka harvem. Ka vanima vennaga sain ma veel oma 3-4 aastat tagasi ülihästi läbi. Me olimegi parimad sõbrad ja sain temalt vist siis selle puudujääva tähelepanu. Kuid kui ta omale naise võttis muutus kõik. Tal pole enam minu ja ka ülejäänud pere jaoks peaaegu üldse aega. Tundub nagu teda ei huvitakski meie enam või vähemalt ta ei näita seda välja. Ei tea. Igatahes arvan, et nüüd on mul vaja jälle võimalikult palju tähelepanu ja hoolivust iga päev ja seda nüüd siis oma poisilt. Kuid kardan, et kurnan ta ära oma tähelepanu-hoolivuse vajadusega, sest vajan seda liiga palju! :S

...

Veel ma nutan tihti, haletsen ennast. Olen teinud elus paar suuremat viga, mis mind piinavad, aga mida ma ei julge välja rääkida- need tekitavad ärevust aeg ajalt, kui neile mõtlen (proovin võimalikult vähe mõelda). Mõnikord nutan ka lihtsalt, niisama. Ei teagi isegi põhjust, aga tunnen et hirmsasti kurb on ja siis ma nutan ja nutan omaette. Ei oska kellegile isegi seletusi anda, mille pärast ma nutan. Enne 9. klassi nutsin harva, olin alati naeratav ja rõõmus (kuid siis oli ka mul teine mõtteviis. Tätsaimad olid sõbrad ja lõbu, lust, vanemana peod, kuid alates kusagil 11. klassist ei hoolinud pidudest, muutusid tähtsaks vaid pereliikmed ja eriti mu poiss).

Kardan veel mõnda asja. Näiteks kui kuulen kõva karjumist. Ükskõik kas siis telekast mingist väga koledast filmist või kõrvaltoast, magava poisi, halva une tagajärjel, karjumist. Hakkan üle kere värisema ja nii tükk aega. Kardan paaniliselt ka igasugu joodikuid,kes tänaval (eriti pimedas) koonerdavad. Kardan tohutult ka peksmist, füüsilist valu tegemist. Pean silmas nt kui näen mehi omavahel kaklemas (just päriselus) või kuulen mingist kummalisest õnnetusest kusagil, kus oli tegu kaklusega. Sellistes olukordades tekib sisse jälle suur ärevus ja hakkan ülekere värisema. See mõõdub mõne aja pärast ise... Ise pole mind kunagi pekstud, ainult rihma kunagi vist sain lapsena, aga see mmind ei piina, ei mäletagi seda selgelt. Kuid peres (kui käisin umbes 4. klassis) nägin kodus pealt, kuidas mu üks kallis pereliige lõi teist kallist pereliiget põlvega kõhtu, vihahoos (põhjus oli vastvaidlemine vms) Lööja oli vanem, löödav oli minust tol korral vaid 2 aastat vanem vend. Arvan, et selle pealt nägemine võib olla põhjuseks minu hirmule füüsilise vägivalla ees. Ma ei ole küll pahane sellele inimesele, kes nii tookord tegi, kuna midagi sellist juhtus vaid 2-3 üksikut korda(minu teada) ja tegelikkuses on mõlemad väga head, hoolivad inimesed ja meie pereelu olli tegelikult üldiselt mittevägivaldne. Peres on kokku 6 last + ema-isa. Kui olin 8. klassis lahutasid mu vanemad. Kurb muidugi, kui vanemad lahutavad, aga mulle ei läinud see nii hinge kui nt mu vendadele. Austasin vanemate otsust vaatamata sellele, et me ei olnud enam terviklik perekond.
...

Olen lugenud ärevushäirete kohta netist ja olen tundnud ennast kohati ära, kuid pole päris kindel ka. Mõnikord on juhtunud, et sisse tekib mingi kummaline värin. Nii raske on olla, seltskonnast lähen ära, üksinda kuhugi tuppa ja istun või laman seal tükk aega. See ajab hirmu nahka ja tekitab tunde, et tahaks ruttu abi. Ei ole sellest teistele rääkinud, inimesed, kes ärevushäiretest ei tea, arvaksid, et olen hull vist. Viimane selline tõsine värin tuli sisse päev peale seda, kui poisi vanematekodus, kõrvaltoas magamajäädes poisi noorem vend karjus täiest kõrist läbi une (nägi halba und). Peale seda ma muidugi värisesin ja pulss tõusis lakke. Oma poisi abiga rahunesin.

___

Loodan Teilt nõu saada, kas mul võib olla ärevushäireid ja mida ma peaksin tegema? Olen alles nii noor, aga juba sellised mured. Emaga olen sellest rääkinud, tema ikka soovitab raamatuid lugeda ja ennast ise terveks mõelda nii kaua kui veel saab. Kuid ma pole eriline lugeja ja mure juba nii suur, et tunnen nagu oleksin juba liiga kaugele murega läinud. Tahan ruttu abi, et elu jälle rahulikuks ja normaalseks muutuks.

Taustaks veel nii palju, et emat vaevasid ka ärevushäired paar aastat tagasi- ravis end ise raamatute abiga ning lõpuks läks ka arsti juurde, sai rohte. Õde on viibinud Tallinnas Psühhiaatriakliinikus vms. Tal oli hullem probleem, pikemat aega, mis lõpuks kujunes välja midagi skisofreenia sarnast, aga mitte päris vist. Ka mu ema isa ema (ehk ema vanaema) oli viibinud mingi aeg selletaolises kliinikus, kuid oli saanud terveks ja elu normaalselt lõpuni elanud. Ja eks meie pere kõigil lastel omamoodi probleemid, just suhtlemistasandil. Kellel rohkemal, kellel vähesemal määral. Nt oleme kõik ühtemoodi vaiksed ja häbelikumad, eelistame olla ikka omadega, mitte võõrastega, sellega seoses raskusi olnud ka koolis. Ka mu vennad on käinud psühholoogi juures (ühel neist oli kindlasti keskkoolis ärevushäire) ja abi saanud, kuid mina pole julgenud minna, kuigi olen ka tahtnud ja isegi numbrid välja otsinud..
Ühesõnaga loodan väga, et minuga ei muutu kunagi asi nii hulluks, et peaksin sellepärast "hullumajja" minema. Tahan väga abi saada, aitäh kui oskate midagi soovitada ja julgustada! :)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Arutada oma Noormehega ja ühiselt leida mõned printsiibid, mida igapäevaelus ühiselt rakendada.
2) Puhkus taastab jõu ja hingerahu. Unerežiim korda.
3) Minu Palve-Meditatsiooni esimene samm - vastab liigseist pingeist, aitab aju verevarustuse parandamisega ka õppetööle kaasa jne.
4) vt. minu rmt-st "Väljavalitu" Tervisemaja soovitusi ja sealt sobilikud mõtted-ideed oma igapäevapraktikasse juurutada.
5) Psühhiaatrid (jt arstid) ju slleks ongi, et probleeme kõrvalt vaadeldes asjaoludest paremat pilti saada ja optimaalsemaid lahendeid pakkuda. Probleemi korral ikka jutule minna - saab lisatarkust. Tarkust vajame tarkusetegudeks. Tarkus ilma tegudeta on "tühiühik" ja elu kvaliteeti ei edenda.
6) Andes (hingeliselt) saab andjagi ja oluliselt rohkem andmisest. Kui andjal on küünal (headuse hingeküünal) ja sellega süütab lähedase küünla (hingeküünla), siis on ju kaks valdust, kaks soojust, kaks headust, kaks õnne, kaks hingerahu...).

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.