Vihahood ja nutmishood 09.02.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Mul on olnud väga raske lapsepõlv, nimelt on mu isa olnud vaimselt väga agressiivne ja vahel ka füüsiliselt. Vanematega koos elades kaotas isa väga tihti kontrolli, hakkas asju lõhkuma, süüdistama, sõimama väga halbade sõnadega ja muutis meie perekonna elu põrguks. Niimoodi ööd ja päevad läbi. Ma mõistan, et ka isal on oma kontrollimisega probleem ning ta ei mõelnud kunagi midagi halba teha, sest süda on tal hea. Aga siiski on see jätnud minus sügava jälje ning väljendub praegu minu ja mu elukaaslase suhetes. Kui mulle miski ei meeldi, ärritun ma tohutult, hakkan vihast kõike halba ütlema ja ei suuda lõpetada. Lõpuks tunnen, et ma olen asjaga nii kaugele läinud, et puhken nutma. Ma võin tunde kõvahäälselt nutta, olen väga korduvalt vihahoos öelnud väga halbu asju, loopinud asju ja täiesti kontrolli kaotanud, sel hetkel ei karda ma ka inimese pihta asju loopida. Mis selle juures on kõige hullem, ma ei anna järele, ma võingi jääda sõimama (kuigi ise saan aru, et ma seda ei mõtle tõsiselt), aga ma ei suuda seda kuidagi kontrollida ning see mõjutab mu elu tohutult palju.
Mul ei ole kunagi tekkinud vihahoogu oma sõprade, sõbrannade, töökaaslaste või muude tuttavate vastu. See on tekkinud vaid isa ning nende meeste vastu, kellega on mul lähedasem suhe. Ma usun, et olen selle lapsepõlvest ehk kaasa saanud, näinud isa käitumist terve lapsepõlve ja näinud tema suhtumist minu emasse, mis oli väga halb ja olen kuidagi tema käitumismustrit järgima hakanud või selle kuidagimoodi omaks võtnud, kuid ma tunnen, et see hävitab iga päevaga aina rohkem mu elu . Ma olen iseseisvalt üritanud palju sellele lahendust leida, olen lugenud palju eneseabiraamatuid, kasutanud mitmeid võtteid (millest olen lugenud), et kuidas viha kontrollida ja kuidas maha rahuneda, tegeleda erinevate asjadega, et mul ei tuleks pähegi millegi peale vihastada, aga kahjuks pole miski aidanud. See on tugevam olnud kui minu tahtejõud. Kui ma ehk mingil hetkel arvasin, et mina ei olegi selles süüdi, vaid on minu partner, et tema ärritab mind, siis nüüd ma saan aru, et mina olen see, kes reageerib liiga järsult ja ei suuda asja kontrollida, sest kahjuks on mitme suhte vältel jätkunud see sama muster. Need hood, mis tekivad, kui endast välja lähen, röökima ja karjuma hakkan, nutma ja asju loopima on väga kurnavad, et pärast neid tekib mul masendus ja kohutav süütunne. Soovin nii väga sellega tegeleda, aga ei oska kuidagi ise midagi välja mõelda. Ehk on teil nõuandeid?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Lühiaegselt annaksin rahustavat arstirohtu ja valiksin esmalt väikeses annuses neuroleptikumi (näitekls, Rispen - väikeses annuses!).
2. Õpetaksin (õpin) ja rakendaksin endale sobilikke pingete maandamise võtteid (sport, yoga, autogeenne treening, palved, meditatsioonid jne).
3. Koostöö elukaaslasega uute lahendite leidmisel ja rakendamisel.
4. Pakkudes teistele saame ka ise - headust, rahu, mõistmist, jms!
5. Kasutada nn eestpalve (lähedastele hea soovimine õhtul ja hommikul - neil perioodidel on higeväravad suuresti avatud) metoodikat. Kasutan ise seda ja - toimib!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.