Raskused eluga hakkamasaamisel 02.12.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Kui olin teismeline, diagnoositi mu isal bipolaarne häire. Enne seda oli aga jõudnud juhtuda palju, mis mind algul teda kartma ja hiljem isegi vihkama pani. Üks hetk oli ta maailma parim isa. Natuke aega hiljem jälle keegi, keda ma tunda ei tahtnud. Tal esines ka kaks psühhoosi. Praegu ma mõistan, et see, mida ta see hetk tegi, oli tingitud tema haigusest. See hetk aga ei saanud ma tast üldse aru ja nii me võõraks jäimegi. Praegu ma ei ole temaga umbes aasta aega suhelnud. Ta saab oma eluga hakkama, võtab ravimeid ja joomise jättis ka enamvähem kohe peale diagnoosi saamist maha. Oma murega olen ma pidevalt üksi olnud. Isal oli nimelt kinnisidee, et minus on mingi kuri vaim. Ema kannatas samal ajal raske depressiooni all, sest tema õlul olid lapsed ja invapensionist elatuv mees. Ka emalt olen ma üksjagu saanud. Praegu vaadatakse mind kui kurja inimest, et ma oma isaga suhelda ei taha. Mõnes mõttes olen ma ta üle uhke, samas ma vihkan, kui mind temaga samastatakse. Isegi kui seda teised pahaga ei mõtle. Enamus sellest terrorist jäi ju nelja seina vahele, tunnistajaks ainult ema ja mina. Minu mure aga ei ole isas. Minu mure on minus endas. Ma ei saa oma eluga hakkama. Mul on olnud rohkem töökohti kui paljudel terve eluga. Suhteid mis on sassi läinud, samuti väga palju. Ma olen elus ühe korra tõeliselt armunud olnud, aga ka selle oskasin ma ära rikkuda. Peale selle esimese suure armastuse lõppu läks asi veel hullemaks. Ma jõin väga palju ja tegin ka amfetamiini. See oli umbes kaks aastat tagasi samal ajal, natuke enne aastavahetust, kui oli jälle pikem võtmine. Lõpuks sain kaineks ja see pohmelus ei olnud enam tavaline. Mul tekkisid enesetapumõtted. Mäletan, et võtsin poest liitri viina ja läksin Männiku karjääri. Ega ma täpselt seletada ei oska, mis mu peas toimus, aga ma tahtsin selle viina ära juua ja siis sinna magama jääda. Nii juhtuski. Oli detsember ja lumi maas. Õnneks aga ärkasin hommikul üles. Loivasin kuidagi korterisse ja läksin kohe sooja vanni. Jalad olid tumelillad, aga pääsesin. Ma ei tea täpselt, mis minuga see hetk toimus, aga mul ei olnud enam kellegagi rääkida, emaga ei saanud. Me olime küll koos isa terrori all kannatanud, aga me tegime seda mõlemad endasse hoides. Nägu ees säras. Üleüldse ma olen tegelt olemuselt üsna rõõmsameelne, aga vahel on hetki, kus ma mõtlen surmast kui pääseteest. Mu elu on alati olnud selline tõmblev ja sihitu. Igatahes peale seda enesetapukatset ma põgenesin. Kellelegi midagi ei öelnud. Võtsin laenu ja tahtsin kuskil kaugel lihtsalt otsast alata. Puhtalt lehelt. Nii et mina kedagi ei tea ja et keegi mind ei tea. Olin mitu kuud niimodi redus, aga miski tõi ikka koju tagasi. Häbi oli tagasi tulla. Emale otsa vaadata. Isa tahtis mind kohe oma arsti juurde vedada, et küll mul ka sama tõbi mis tal. Üleüldse ta arvab, et ta on eriline oma selle haigusega. Igatahes tagasi ma tulin. Alguses oli kõik isegi hea. Sain tööle uuesti, aga mõne aja pärast tekkisid uuesti pahad mõtted. Nad tulid ja läksid. Ma ei ole kunagi osanud raha hoida. Ma ei ole kunagi osanud väärtustada seda mis mul on. Kahetsen alles siis, kui on liiga hilja. Ma tunnen, et midagi on valesti. Aga ma ei tea ega oska kuskilt abi paluda.
Hiljuti tutvusin ühe neiuga. Praegu me niiöelda sebime. Ta meeldib mulle väga ja ma tahaksin endast kõik oleneva teha, et mu ellu midagi ja kedagi püsivat tekiks. Oskaksite mind kuidagi aidata või suunata? Ma ei ole oma muredest kunagi kellelegi kurtnud. Ma vist ei oskakski. Pealtnäha paistan ma küll lõbus ja tore, aga tegelikult ei mõista keegi, kui üksi ja puntras ma omadega olen.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kasvuraskusi on paljudel ja ebakõlad vanematega teevad need raskused veelgi reljeefsemaks. Elumõtte nõrkus ja eksistentsiaalsed mõtted on siis ka teatava piirini arusaadavad, aga piiri ületamisel võib piiriületamine kõik siin Ilmamaal lõpetada.
Alkoholiga kogemus olemas - täieline keeldumine sellest on järeldus.
Kurvameelsus - psühhiaatri jutule ja selgub depressiooni olemus-sügavus, siis saab selle mureg mitmel tasandil (emotsionaalsel, meelelisel, somaatilisel, sotsiaalsel tasandil tegutseda. (vt. varasemaid, vt. "Väljavalitu" raamatust Tervisemaja ptk-d).
Elusihid paika: tööalane ja isiklik. Elusihiks on kaks vankrit rõõmsameelselt-loominguliselt vedada: tööalane- ja lapsevanker.
Vanematel omad probleemid-mured ja nende aitamine on loomulik, isegi kui nad torisevad või kohati hingevalu tekitavad.
Iga tera tervise varasalve aitab kogu elukulgu õigele rajale ja õige tempoga suunata.
Olete ka sellele neiule vajalik ja sellegi nimel tuleb enda elukäiku muuta. Olete ka ühiskonnale vajalik, esivanematest rääkimata.
Lahendid teile olemas, tegutsege!

Paljud vanurid on elektrihinna tõusuga olemasolevate vaeste-"patuste" tagahoovi, nn teise Eesti seltskonda, juurde tõugatud.
Sellist lepingute sõlmimise segadust oskavad ainult empaatiavõimetud tegelased korraldada, kelledele vaid firmade kasumlikkus meelen mõlgub, lihtinimesele-eakale tekitatud närvišokk on hoomamata - see nende mõistuseni ei jõuagi.

Ka nemad vajavad teie mõistust ja ühiskondlikku aktiivsust - nad ju ka muremudas vaevlemas. Mures olnud inimene mõistab neid, aitab neid. Teisi aidates tugevneb teie endagi eneseusk, elutahe, töövõime, teiste aitamise rõõm, elurõõm.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.