Laps hakkas lasteaias närima 16.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Mul on peagi kaheaastaseks saav tütar (dets. sündinud). Kuna me veel tööl ei, avanes mul võimalus last viia nö päevarühma 3 korda nädal - hommikul kaheksast kaheteistkümneni. Tegelenud oleme nüüd sellega 3 nädalat. Juba esimestel päevadel palusid kasvatajad mul korraks rühmast välja minna ja laps sinna jätta (30-60 min oli aeg). Vaatamata sellele, et ma pelgasin nende otsust, tegin seda, kuid laps ei leppinud ja nuttis paaniliselt mind. Peale seda olen olnud temaga koos rühmas ja alles nüüd kolmandal nädalal on hakanud ta minust lahti laskma ja otsib ka ise tegevust ja seda ka koos teiste lastega ning julgeb kasvatajatele läheneda. Kuigi otsib pidevalt ka mind. Kuna seal lasteaias paar last on sellised kiuslikud - närivad ja löövad ja üsna esimestel päevadel jäi ka minu tütar neile nö ette, siis on hakanud ka tütar mul enesekaitseks nö närima. Kui ta enne oli vahel veidi kade, nagu ikka väikesed lapsed, kes ei taha enda käest asju ära anda, ja varem ta ainult kas jonnis või tiris asjad tagasi, siis nüüd ta närib esmalt kas mänguasja, mida tahetakse ära võtta või võimalusel siis ka last, kes asja käest tahab ära võtta. Olen tegelikult mures. Tean, et elumuutus võib lastele erinevalt mõjuda. Lisaks närimisele on muidugi tulnud ka jonn, eriti siis just minuga. Jonniga oleme suht normaalselt toime tulnud, sest ma tavaliselt lasen tal ära jonnida või oleneb olukorrast, rahulikul ja vaiksel toonil püüdnud asjale selgust saada. Kuigi pean tunnistama, et vahel pean ka oma häält tõstma. Kui siis asi liiga pikale venib. Siis laps üldjuhul lõpetab jonni, tuleb minu juurde ja ütleb palun vabandust või lepime ära. Olen ise neid sõnu palju kasutanud. Muidugi siis püüame ka veel rahulikult rääkida. Aga jah, see närimine ehmatas mind kõige rohkem ja ei oskagi selle peale noomimise, muidugi rahulikult, midagi suurt teha.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Uue olukorraga kohanemine, mida lasteaed uustulnukale muidugi on, võtab erinevatel lastel erineva aja ja reageeritakse keskkonnamuutustele ka erinevalt. Sisseelamine uude olukorda samm-sammult on muidugi hea, aga liigselt sellega venitada ka ei maksa.
Mõni oma mänguasjake võib positiivselt mõjuda. Kasvatajate kogemusi-soovitusi tasub kuulda võtta.
Kodune rahu ja lapse korralik puhkus tuleb kindlasti kasuks. Väike jonn olgu lubatud, et laps end pingeist vastada oma jonni jms. kaudu saaks.
Koostöö lasteaia tädidega ja kõik saab peatselt korda!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

6 aastasel laps hakkab ilma põhjuseta nutma , kätevärin?

Probleem 6 aasatse poisiga .Peale lasteaias olnud intsitenti( lõi teist last ) pahandasime last ja karistasime teda sellega et võtsime 2 päevaks ära tema lemmiku asja. Laps sai aru et tegi valesti ja arvasin ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Igal käitumise muutumisel on ikka oma põhjus või põhjused, seda ka lapsel.
Ergutamine-pidurdamine, kiitmine ja noomimine peavad olema adekvaatsed - adekvaatsed konkreetse lapse "tundehellusele". ...

Loe edasi

Laps ei kohane lasteaiaga

Mu 2,1 aastane laps hakkas lasteaias käima kuu aega tagasi. Esimestel päevadel jäi ilusti sinna mängima. Nädal hiljem ei lubanud mind enam ära ja nüüd, kui on kuu möödas, on ta seal väga õnnetu. Laps hakkab ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Uue keskkonnaga harjutamine-kohanemine peab toimuma järkjärgult. Lapsed siin suuresti erinevad. Koostöö lasteaiatädidega aitab probleemi lahendust kiirendada (vajadusel ka lastepsühhiaatri jutul käia, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: