Ärevushäire. Mida teha, kriis on käes?! 30.07.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Olen teile ka varem kirjutanud, arstidelt pole abi saanud siiani. Nüüd hakkab juba 9-s kuu kui bromazepaami võtan 3mg päevas ja ise pole suuteline kuidagi ära võõrutama, sest ärevushäire seal all on ravita jäänud. Väga tugevale ärevushäirele, mis süveneb ja millel lisanduvad jubedad füüsilised sümptomid on juures ka veel paanikahood ja lausa pidevad paanikaseisundid kujunenud. Ravimite peale pole kuidagi tagasi saanud enam, sest siis läheb asi veel hullemaks. Haiglas arst ei saanud üldse minu murest aru ja rahustiprobleemist ka. Iga päev kannatan nüüd kurnatuse käes, voodist enam ei jõua tõusta ja need jubedad võõrutusnähud ka koguaeg, kuigi sama doos koguaeg, oksendan ja nagu mürgistus ka. Ärevus kasvab ja kui siin jälle Ad-sid proovisin, siis mõtlesin, et on kõik ka. Kunagi sai võetud 7 aastat paroxetiini järjest, aga selle peale sain ka kunagi kangete rahustitega koos. Nüüd rahustitest enam kasu pole ja Ad-d mõjuvad ka selle pärast nii võimsalt minu puhul. Ma ei mõista kas tänapäeva meditsiin on tõesti võimetu inimest abistama, lihtsalt enam pole jõudu ja kiirabi käib juba iga päev. Diazepami pannakse ka juba segamini koguaeg selle bromazepamiga. Ma olin kunagi täielik rahustite vastane ja olen siiani, aga mul on tunne, et need hävitavad mu elu täielikult. Mul koguaeg nendest paha ka, aga arstid ütlevad koguaeg, et nii väike kogus, võta aga edasi. Ärevushäire ja see kogu piin on läinud selliseks, et magada ka enam ei saa, peale rahusti võtmist viimasel ajal koguaeg tugevad hirmu ja segasusseisundid ka, südames paha ja vererõhk kukub alla. Paldiski mnt. arstid ei mõista ega taha mõista üldse seda probleemi ja ka seda, et ravimeid ei talu. Alles see oli kui pöördusin jälle suures kriisis sinna haiglasse, aga mujal kohad kinni ja pidin viiendas olema. No sellest ei räägiks rohkem üldse, hea et järgmine päev sealt välja tagasi sain, seal õdedel täiesti ükskõik kas süda lööb järjest 120-130 või ei ja kui abi palud, siis seda ei saa. Suhtlesin ka oma südamearstiga sellel teemal pärast meili teel ja ta ütles ka, et tõesti selline pulss järjest ohtlik. Kui midagi ärevusest julgesin rääkida ja et mul paanika järjest tõsine, siis öeldi, et mõtled ise välja.
Tähendab kõik see olukord on nii jube, et ei suuda enam taluda ja ei tea kas see on siis nüüd lõpp. Ps. Oma raviarstil ka täiesti suva. Mina aga vaevlen järjest rohkem ja ise usun, et need hirmuseisundid ka juba tugevast ärevusest ja rahustitest. Viimati proovisin nüüd jälle ühte ad-d aga see oli jube kogemus, kuigi mõistus läks ühe päevaga juba selgemaks, mul peas see serotoniini puudus. Aga minu õnnetus on see, et ei saa ravimite peale tagasi. Adrenaliin on ka juba nii palju mölland, et jõuvarud otsas ja iga kord kui väljas proovisin uuesti hakata kasvõi jalutama, siis nüüd juba asi seline, et kukun lihtsalt väljas kokku põhim. mida nüüd teha?
Ps. Kunagi kui paroxetiini sai võetud veel aasta tagasi, siis liikusin ja olin aktiivne, nagu rohi pealt ära jäi, siis lihtsalt hakkas kõik allamäge minema, proovisin kõiki asju edasi teha, aga jõud kadus järjest vähemaks ja tervis halvenes. Tundub, et ravita, pole alati liikumisest ka kasu, vähemalt minu jõud hakkas kaduma ja lõpuks pidin ka tööst loobuma.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

vt varasemaid soovitusi. Harjutusi jm tervistavat saate kohe ja täna tegema hakata. Nõrgemad funktsioonid vajavad rohkemat tähelepanu (nn kukun kokku nõrkushood vajavad ühe komponendina ortostaatilisi harjutusi: pea kõrgemal-madalamal, minu Palve-Meditatsiooni harjtus sisaldab seda komponenti jne).
"Rohusõltuvuse" küsmuses psühhiaatri jutule. Siin vajalik kannatlikkus ja koostöö.
Minu vastuvõtule:
tel 677 1805 kaudu.
Parimat,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.