Meeletu armukadedus 15.10.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Esiteks vaevab mind kohutav armukadedus. Ma olen suhtes olnud oma mehega üle 2 aasta ja mu mees oleks minu jaoks justkui täielik kinnisidee. Ma tean, et teistega suhtlemist ma tal keelata ei saa, kuid ma ei talu, kui ta suhtleb ükskõik kas kaudselt või otseselt mõne teise naisterahvaga. Mul tekib alati tunne, et ta hoolib sellepärast kellestki teisest rohkem, mis sest, et ta ütleb, et ta armastab mind. Sama armukadedus kehtib ka sõbrannade puhul. Mul on sõbrannad ja ma justkui arvan, et nad kuuluvad mulle ja neil ei ole õigust teiste oma sõprade ja sõbrannadega rääkida ega suhelda, et nad peavad kogu oma vaba aja pühendama täielikult mulle. Ja täpselt sama asi on mul mu emaga. Mul on peres ka noorem vend, 5 aastane. Ja kui ema pöörab minu vennale rohkem tähelepanu kui mulle, tekib mul täpselt sama reaktsioon, mis mehe ja sõbrannade puhul. Ema alati ütleb, et ma olen esimene laps ja mind armastab ta kõige rohkem, aga mina tunnen teisiti. Ma vihastan, solvun ja nutan. See on nii ärritav, sest ma tean, et kogu maailm ei tiirle minu ümber. Kõige rohkem mind ärritab see, kui mu mees suhtleb kellegi teisega. Ma kardan kogu aeg, et ta leiab kellegi parema minust. Meil on olnud väga palju tülisid just minu armukadeduse pärast, aga ka teiste asjade pärast. Vahel tundub, et mul on midagi viga, sest ma ärritun täiesti mõttetute asjade peale, kujutan asju ette nii, nagu nad üldse ei ole (näiteks, et mu mees petab mind ja ta ei ütle seda, sest ta ei taha mulle haiget teha). Ja see armukadedus ja kõik ajab mind niiii stressi. Ma tahan pidevalt, et mul tuleks mingi surmav haigus. Kui mul kuskilt valutab, siis ma nii loodan, et arst paneks mulle surmava diagnoosi. Sest see oleks parim mulle, siis poleks ma enam kellelgi ees. Täpselt sellise tunde tekitab see minus, kui kõigil on midagi tähtsamat teha, kui minuga suhelda/koos olla.
Kuna mu keha on alates 3. klassist olnud väga proportsioonist väljas, siis rõhutab ema mulle alati juba aastaid seda, kui paks ma olen. Tema loodab, et see, kui ta mind solvab, takistab mind söömast. Aga tegelikult miitte. See on viinud mu enesekindluse nii alla, et isegi kui mu mees teeb midagi valesti, ei ole ma võimeline teda maha jätma, sest ma tean, et mitte keegi nagunii ei tahaks ju mind, sest ma olen nii paks ja kole inimene. Ja mu suurim hirm on olla üksi, sellepärast lepin ma lõpuks kõigega ja olen õnnetu. Mul puudub täielikult eneseusk, enesekindlus ja kõik mis mulle öeldakse, läheb niivõrd hinge, et ainuüksi mõni kole sõna ajab mu rööpast välja ja nutma. Ja söömist ei suuda ma lõpetada sellepärast, et külmkapp on kõike head ja paremat täis ja ma ei suuda vastu panna sellele, et ma sealt midagi ebatervisliku enamasti võtan.
Ma juba pikemat aega mõtlen, et ma peaksin psüholoogi juurde minema, kuid mida enam ma sellele mõtlen, ma leian, et sellest ei ole kasu, sest ma ei taha, et keegi mind lihtsalt kuulab, vaid ma tahan, et keegi mind aitaks. Et keegi aitaks üle saada sellest armukadedusest, sest see rikub mu elu ära.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tegelemine endaga teeb Inetust Pardipojast Kauni Luige.
Enda nimel ei viitsi inimene end liigutada, aga Tema nimel (kui ta meil südames) on inimene väga paljuks suuteline. Tema nimel Mona-Linda naeratus (talle see meeldib ja mul endal ka kohe rõõmsam, enesekindlam olemine). Tema nimel selg sirgu, enesekindel-väärikas kehahoid. Kehahoid paneb vaimse hoiaku paika, on enesekindluse alus, vundament. Tema nimel... arendada-edendada enda positiivset veelgi positiivsemaks - rõõmuga (sest tema nimel ju).
Harjutamine ja rõõmsameelsus on Kauni Luige kujundajaks.
Mõtted püüavad realiseeruda ja seega - tervist tuleb endale sugereerida, soovida, selles liinis tegutseda.
vt veel Tervisemaja soovitusi raamatust "Väljavalitu".
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.