Läbipõlemine? 06.01.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Pöördun Teie poole potentsiaalse probleemiga.
Viimasel ajal on mul raskusi keskendumisega ja mäluga, ei suuda otsustada ning pole tahtmist suurt midagi teha. Aeg-ajalt tekivad ängistushetked.
Esimest korda esines taoline olukord aastaid tagasi, siis käisid peal ka nutuhood ning oli iseäranis kehv olla: ei soovinud suhelda kellegagi ning elu tundus kui suure mulli sees. See läks üle.

Teist korda oli kevadsuvel - pärast sünnitust -, siis esines samuti nutuhoogusid, oli vangisolekutunne ja ma võisin lihtsalt istuda ja istuda ja istuda... Ei suutnud midagi ette võtta ja tegema hakata. Olukord muutus paremaks siiski, kuigi mingit erilist rõõmutunnet polegi vahepeal tagasi tulnud.

Kehvemaks läks suve lõpul-sügise alguses, kui abikaasal diagnoositi depressioon. Tugev müra tööl ja ülemuste soovimatus olukorda parandada viis sinnamaani, et abikaasa soovis töökohta vahetada. Paraku ei lubanud ta tööleping poole aasta jooksul minna konkureerivasse firmasse tööle, niisiis tekkisid probeelmid töölt lahkumisega. Lahenduseks leidsime selle, et mina läksin tööle tagasi ning tema jäi lapsehoolduspuhkusele.

See periood oli pingeline, sest abikaasa oli nagu täiesti otsustusvõimetu ja temaga oli keeruline üldse suhelda. Keeruline oli elada kolme eest.
Läksin niisiis sügisest tööle tagasi ning kuna enne tööle naasmist olime teinud plaanid, et ma lähen ka õppima, siis hakkas sügisest kaugõppes pihta ka ülikool.
Vahepeal panin ka psühhiaatrile aja kinni (abikaasa soovitusel, sest tema oli abi saanud), aga järjekord oli pikk ja kui see aeg hakkas kätte jõudma, tundsin ma end juba suhteliselt normaalselt ning otsustasin broneeringu tühistada (tundus, et mis ma lähen ikka sinna halisema - teistel kindlasti probleemid ja ma raiskaksin vaid arsti aega).

Uuesti läks kehvemaks detsembrikuus. Tõuke sai see ilmselt töö tõttu. Kuna ma sain teada, et ka eraettevõttes töötades on õigus õppepuhkusele, siis otsustasin võtta koolist õppimise kohta tõendi ning esitada sessiooni ajaks ja iga kuu üheks reedeks, kui kool toimub, õppepuhkuse avalduse (nagu seadus ette näeb). Varem oli see olnud suulisel kokkuleppel. Paraku sai sellest alguse lumepall. Korraldati üldkoosolek ja mustati mind terve kollektiivi ees, et ma sellise avalduse olin esitanud ja et teised kooliskäijad on saanud niisama hakkama ja et see on minust lugupidamatu ning ülbe käitumine, et see on vastuvõetamatu, kuna õpin ka oma ametist erinevat asja. Mul oli väga kehv tunne ja ei saanud aru, et miks selline käitumine nende poolt, kuna olin teinud kõik vastavalt seadusele ja neil on kohustus seda võimaldada.
Probleem oli muidugi rahas, sest õppepuhkus on tasustatud. Niisama vabad päevad aga mitte. Soostusin lõpuks oma õigustest taganema ja nad ütlesid, et lubavad koolis käia, aga ei maksa. (Tõenäoliselt oli kogu see seletus täiesti ebaasjakohane nüüd).

Igatahes on pärast seda mul tekkinud tohutu vimm. Ma pole üldse pika vihaga ning lasen halval sageli kergesti mööda minna, aga sellest on nüüd kuu aega möödas ning ei möödu päevagi, kui ma sellele ei mõtleks. Kõike seda ka, mida ma oleks võinud öelda. Et ma lasin endale jälle "koti pähe tõmmata" ega seisnud oma õiguste eest. Mul on raske oma töösse hästi suhtuda. Ma küll pingutan, et tööd hästi teha, aga ma ei salli oma tööd enam, ma tunnen raevu oma ülemuste vastu. Ma tunnen, et mind ei hinnata ning soovitakse pigem, et ma siin ei töötaks (lahti mind lasta ei saa, kuna olen alla 3 aastase lapse ema ning pole oma töökohustusi ka rikkunud). Seda, et mind väärtusetuks peetakse, võimendas veel see, et kuigi meie ettevõttes on tavaks, et firma sünnipäevade puhul peab töötajaid meeles, siis minu sünnipäev "unustati". Peale selle tasustati mind aasta jooksul tehtud töö eest tunduvalt vähemaga kui teisi (hoolimata sellest, et ka raseduspuhkuse ajal ja lapse kõrvalt neile tööd tegin).

Ma olen mõelnud lahkuda, aga pole sarnast töökohta võtta. Pealegi olid mul tehtud plaanid, et kui tulevikus perega talu hakkame pidama, siis vähemalt alguses saan oma töö paindlikkuse tõttu ka esimesel aastal ehk kindluse mõttes seda kaugtööna teha.
Nüüd siis tunnen end kui vangis: tahan ära minna, aga pole kuskile minna. Tagasi on ängistustunne ja viha. Ma tunnen end väärtusetuna ja käpardina. Sageli mõtlen surma peale. Mitte seda, et enesetappu teha, aga lihtsalt surma peale. Ärasuremise peale.

Ma magan öösel normaalselt ja 8 tundi tuleb alati täis. Koolis mulle meeldib väga käia - üle pika aja tunnen, et teen midagi, mis mulle meeldib. Eks see ole ka lootuseks, et tulevikus saan hakata tegema seda, mida ma väga teha tahan.

Peale eelkirjeldatu hakkavad mul mõnikord käed värisema, pikemat aega on tõmmelnud parem silm ja nina, mis ärritavad mind veelgi. Ma lähen kergesti endast välja väikeste asjade peale ja paljud asjad tunduvad minule suunatud rünnakuna. Mul on olnud mitu mõtet, kuidas juhatusele kätte maksta või anda neile laksu nende ego pihta, aga teatud kaine mõistus (aga võimalik et ka argus) pole lasknud mul neid korda saata.

Antidepressante ei soovi võtma hakata, sest planeerime abikaasaga teist last. Aga ma ei tea enam, kuidas edasi ka olla. Sest ma tunnen, et ei jaksa enam vastu pidada.
Tänan Teid ette vastuse eest! Ja vabandan pika jutu pärast.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemid mitmekihilised: üleväsimus, stress, depressioon, motivatsiooni alanemine, kapitaliühiskonna firmapoliitika (kasum eelkõige, inimene on vahend). Vastu tuult ei sülitata, ka siis kui uus töökoht juba olemas. Aga eneseväärikus ja õigel kohal tuleb suu korralikult lahti teha ja selgelt öelda. Seega diplomaatiline näitemäng kollektiivis. Kas kollektiivleping on? Kas ametiühing toimib? Kui teid valitakse a/ü esindajaks, siis saate ka teiste eest hea seista! Kas on ka teisi hädalisi? Hoidke kokku.
Väsimuse-depressiooni-stressi osas on peale arstirohu ka harjutused ja neid soovitan. Motivatsiooni saate edendada mätsi-valimistel. Hoidke kokku, kasvatage last ja õpitükkidega jõudumööda edasi minna. Ja veel üks Laps - imeline.
Minu Palve-meditatsioon vabastab liigsetest pingetest. Sobib mulle, sobib teilegi!
Tegutsege!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.