Avastamata probleem? 10.08.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,ma olen noor neiu 20a. aga elu oleks nagu lõppenud.Pärast põhikooli lõppu ma läksin tööle,aasta lihtsalt töötasin,siis järgmisel aastal läksin ka õhtukooli,kuid seal ei jäänud ma kauaks,sest tööl pidin ma olema 3 päeva ja siis veel koolis 3 päeva puhkuseks oli 1 päev ja seegi läks ettevalmistumisele järgmiseks koolipäevaks.Stress oli nii suur,et tööl tekkisid probleemid(tähelepanuvõime oli null)ja mul on veel lapsest saati mingi kodukiindumus või kuidas seda öelda,ma tahan pidevalt kodus olla,ei tahtnud lasteaeda minna,seal kellegagi ei suhelnud,siis kooli ei tahtnud minna,iga hommik läksin pisaratega kooli tahtsin ära surra,mõnikord algklassides hakkas mul hommikuti nuttuhoog peale,pisarad voolasid,ma ei saanud rääkida,nutsin ja ema pidi mind koju jätma ja kõik sellepärast,et ma tahtsin kodus olla.Mind ei huvitanud seal lapsed,kartsin õppetajat,olin koguaeg üksi ja ootasin millal saab koju.Ja nii see oli põhikooli lõppuni.
Nii ka tööl tahtsin koguaeg hirmsasti koju ja kui sellele lisandus veel õhtukool,pärast kahte kuud ma jätsin kooli pooleli ja ei läinud tagasi.Ema on minupeale sellepärast väga vihane ja mina veel ei oska talle seletada miks ma nii tegin ja endal on suur süütunne.Siis kevadel mind koondati tööl ja nüüd ma istun kodus.Sõpru mul ei ole ja väljas ma ei käi sest mulle meeldib olla üksi ja tegeleda oma asjadega,inimeste seas on mul väga ebamugav,ma ei tea millest ja kuidas rääkida,nemad aga ei saa minust aru,kuidas on võimalik nii elada ja miks ma nii imelik olen.Koolis samuti kõik saavad varem või hiljem aru,et ma olen imelik.Ema muretseb kuidas ma elus toime tulen ja kuidas ma kavatsen edasi elada.Huvid on mul ainult joonistamine ja muusika aga nendes valdkondades raha teenida on väga raske,teiste erialade suhtes mul puudub täielik huvi ja nii ma istun ja ei tea mida teha.Ma ei taha ja ei tahtnud kunagi kellegagi suhelda,terved päevad läbi tahan joonistada ja muusikat kuulata,mõnikord püüan ise klaverit mängima õppida,aga peab normaalse inimese kombel elama mis tuleb mul väga halvasti välja...
kas see on suur laiskus või mul on midagi viga,saab sellest midagi järeldada?Mul on küll tunne,et ma olen siia maailma kogemata sattunud...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Eelkõige tuleb paika panna õige töö- ja puhkerežiim. Oluline on tegemiste prioriteedid endale selgeks teha (mida esimeses järjekorras jne). Kodustega (emaga) suhted selgeks rääkida ja teineteist toetada. Ainult toetusega jõuab eesmärgile kiiremini. (Ilma toetuseta on asi aeganõudvam). Veidi AD-d, et sisepingetest vabaneda. Päevik, et enda soovidest ja võimetest selgust saada, et ühiskonna poolt pakutavaid võimalusi (mittepakutavaid ka) objektiivselt arvesse võtta. Las mõni asjatundaja ütleb selle muusika ja joonistamisande kohta otsesõnu ja selgelt - on või siis ei ole annet. Oma anne tuleb leida. Oma eesmärgid tuleb saavutada. Igaüks meist on mingis eluvaldkonnas andekas!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.