Meeleolu kõikumine seinast seina 01.08.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 22. aastane neiu. Probleemiks on meeleolu kõikumine. See on painanud mind juba vähemalt 10 aastat. Ühel hetkel olen rõõmus ja kindel, et olen õnnelik. Järgmisel hetkel vajun nii suurde masendusse, et ainult nutan ja tahan surra. Kardan siis iseendaga üksi jääda, sest võin endale viga teha. Mees küsib siis, et mis minuga on. Leian siis mingi igapäevase asja või midagi, mis mulle ei meeldi oma mehe tegemistes. Tülitseme natukene. Ja lõpuks jõuab alati kõik selleni, et ma nutan ja mõtlen oma läbielamistele lapsepõlves. Mu ema on nimelt alkohoolik olnud, sellest ajast peale, kui olin 5. aastane. Olen vanim laps peres ja õdesid-vendi on palju. Kindlat isa pole olnud. Ainult mingid suvalised mehed meie elamises. Olin alati vastutav. Ja see sõi mu närvid ära. Koolis said tunnid läbi ja mind tabas paanika, et pean koju minema. Samas ootas mind 12 aastaselt kodus noorim õde, kelle mähkmed tuli vahetada. Kodus oli mul hirm. Ma ei suutnud süüa ega magada. Öösiti kuulasin, et ema hulluks ei läheks ja aknast välja ei hüppaks või meid noaga hirmutama ei tuleks. Ema ka peksis meid. Ja ma võiksin sellest rääkida lõputult, aga olen vast üldpildi kätte andnud. Nüüdseks olen oma eluga jõudnud sinna, kus mul on ilus kodu, parim mees ja ülikooliharidus. Põhjused, mille pärast kogu aeg naeratada. Aga samas ei jäta mind rahule need masendushood, mis ilmuvad just nagu maa alt. Ja kaovad samamoodi. Ma ajan oma suhted mehega sassi niimoodi. Ja ma ei tea, mida ette võtta. Kogu aeg on nagu alateadvuses hirm, et see ilus kõik kaob ja et ma ei saa endaga hakkama, ei ole piisavalt tugev, ei leia tööd ja lõpetan nagu ema. Pean end iseendale pidevalt tõestama, et enesehinnangut natukenegi maast lahti saada. Olen alati olnud selline õrn ja ma ei talu ka pisemaid ebaõnnestumisi, halvastiütlemisi. Sean end alati teistest madalamale. Ja kogu aeg on kõige ees süümepiinad. Üle kõige kardan oma mehest ilma jääda ja selle pärast ma siia kirjutasingi.
Ehk oskate Teie aru saada, miks mind sellised meeleolulangused tabavad ja kuidas neist võitu saada..?

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge pihile, et sellest täis- ja ennemineviku taagast vabaneda. Ilmselt oleks vaja ka veidi tohtrirohtu, et rõõmuväravad nagu õlitatult ning kergemini avaneksid. Psühhoregulatsioon, minu harjutus on algatuseks väga hea. Pihtida saab ka kirjalikult, puule või siis kivile (pihku mahtuv kivi või suuremgi, millele käsi-käed peale mahuvad) rääkida, taevatähele. Parim esialgu ikkagi inimesele-autoriteedile-asjatundjale.
Elu on olevik! ja seda annab selliseks kujundada.
Need pinged-mured on kõrvaldatavad!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.