erütrofoobia 15.05.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tegelikult küsimus enam ei kehtigi, sest peale ca 35-36 aasta pikkust - niisiis praktiliselt terve fertiilse ea! - foobia all kannatamist läks see peaaegu iseenesest üle... Aga selle foobia tõttu jäi mul kolmveerand elu elamata (ülikooliõpingud, reisid, seltskond jne.). Olen nüüd 50ndate teises pooles juba; püüan veel elada, niipalju kui see võimalik on, aga ega end enam 20-seks või 30-seks tagasi ei muuda...
Algas see foobia järsult ja 14-aastasena. Äkki märkasin, et mina, muidu julge tüdruk, ei saa enam laval esineda, klassi ees vastata, tänaval kõndida; kellegist mööda minna - olgu see siis poiss, vanatädi või koer - ilma et poleks hirmsal kombel punaseks muutunud. Ma ei kasutaks leebet sõna punastamine, mis on ilus. Ma olin tõepoolest justnagu lillakaspunane käkk. Kümneid kordi päevas. Ja mul polnud mingit HIRMU või Kartuse tunnet. Püüdsin endale sisendada, et see on puberteediiga, et läheb mööda... Aga see kinnistus nii tugevalt, et kestis kogu mu elu... Tõmbusin endasse, jäin koju; haigestusin depressiooni. Ja edaspidi olengi elus vaid depressioone ravinud, sest foobiat ei osanud mul keegi ravida... Doktor Ilmar Soomere oli ehk ainus, kes andis juhiseid ja nõu, mida ette võtta. (Schultzi treening).

Nii ma siis elasin, pooleldi kodu kaitsvate seinte vahele peitunud. Ja iga uus katsetus lõppes alati fiaskoga. See oli justkui pea tulle pistmine: ma võisin ükskõik kui optimistlikult välja minna, aga niipea, kui mõnd inimest kohtasin, hakkasid kapillaarid alati mängima...

Ma ei ootagi Teilt mingit erilist vastust. Aga tahtsin öelda, et PALUN ÄRGE LOHUTAGE NOORI PUNASTAJAID NII NAIIVSELT, et küll läheb mööda, see on isegi ilus, kui punastate...ja need tuhanded teised käibetõed...

Ükskord "lohutasite" üht 16-aastast "Terviselehes" niimoodi - tühjade sõnakõlksudega.

Aga inimesele, kes seda põeb, on see KÕIGE PIINAVAM FOOBIA üleüldse! Kui kardad kõrgust, saad hoiduda liftist. Kui kardad madusid, ära sõida piirkonda, kus võib olla madusid... Aga punastamise vastu ei aita mitte midagi muud kui täielikku üksindusse tõmbuda.... ja kannatada... kuni suitsiidikatseni (mida olen ka kunagi teińud).

Kõike head teile! Naine, kes siiski paranes....

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

PALUN ÄRGE LOHUTAGE NOORI PUNASTAJAID NII NAIIVSELT, et küll läheb mööda, see on isegi ilus, kui punastate...ja need tuhanded teised käibetõed...
Ükskord "lohutasite" üht 16-aastast "Terviselehes" niimoodi - tühjade sõnakõlksudega.
- Tänan, et arvamust avaldate ja heameel, et Ilmar Soomere Teid aidata sai. Minu sõnakõlksud ja käibetõed on aastakümnete pikkuse töö käigus mulle arstitöös oluliseks saanud ja need on inimesi aidanud. Nendele lohutamistele ja käibetõdedele lisaks olen soovitanud ka mitmeid harjutusi (ka autogeense treeningu võtteid). Ja psühhiaatri jutule minekut, et arstirohu osas täpsustada ja ravi konkretiseerida.
Ilmar Soomere on hea tohter ja loodan, et ta Teie ja ka teiste soovijate küsimustele ka edaspidi vastab ja vajadusel aidata saab.
Mina aitan vastavalt oma oskustele siin kirja teel ja kui sellest ei piisa, siis ka oma vastuvõttudel. Abiotsija (siin kirja teel) ei vaja minult (psühhiaatrilt) akadeemilist loengut, ta vajab lohutust (mure jagamine seda juba on), julgustust käibetõdedega, et ta tegutsema hakkaks, harjutuste, eluviisi ja rohtudega end parandaks ja tugevdaks.
Lohutan ka Teid juba ainuüksi sellega, et te mulle kirjutate ja soovitan psühhoregulatsiooni harjutusi, et hingerahu veelgi suurem oleks.
Teen ka ise neid ning sellepärast soovitangi südamest.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.