Uni ja vaimne enesetunne 14.04.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere ja ilusat kevadet!

Soovin teada, kas uni - eelkõige une hulk, eeldusel et uni on lihtkeeli hea - võib olla seotud hea vaimse enesetunde tagamisega? Ja kas see võib olla määrava tähtsusega?

Pean silmas seda, et kas uni võiks mõjutada - palun lubage mul end ebaprofessionaalselt väljendada - ajukeemiat niivõrd, et selle rohkus või vähesus tekitab tõsiseid meeleolukõikumisi? Või võiks probleem milleski muus seisneda?

Olen 29-aastane naisterahvas ja 10-kuuse lapse ema. Tuleb tunnistada, et objektiivselt võttes oleks patt oma elu üle kurta: mul on abikaasast ja teistest lähikondsetest kõrval väga toetav meeskond, täiesti terve ja tõesti rahulik laps ning eluolu korraldatud piisavalt mõistlikult, et sellest ei tekiks lisastressi.

Ometi, siis, kui mu ööuni jääb juba ainuüksi mõnel ööl lühemaks kui 8-9 tundi (öösel toidan last korra-paar ning seejärel magame edasi), siis ärgates tunnen, et ajukeemia on justkui paigast ära. Vahel saab seda varajase lõunauinakuga parandada ja ärgates olen tasakaalukas, rahulik ja elurõõmus, nagu mulle olla meeldib. Aga reeglina ei jää tusasena magamagi. Ja kui aus olla, siis ei tahagi magada lapsega ühes toas.

Öösiti 5,5-7 tundi magades ja päeval seega vaid kerget unedefitsiiti põdedes oleks minus justkui mingi loom sees. See on nüüd mu postituse mulle kõige enam piinlikkust valmistav koht: siis ma pahandan oma lapsega, ärritun ja olen isegi kiuslik! Siis ei tundu sugugi utoopiline mõte sellest, et teatada lähedastele, et lähen nädalaks-paariks ei-tea-kuhu. Ilma lapseta. Siis on tunne, juskui oleks juhtmetelt isolatsioon pealt kulunud - pidevalt kärssab miskit läbi. Või juskui oleks pommi süütenöör väga lühike - kohe kui süütad, nii plahvatab, vastupidiselt sellele, et tavaliselt võib ju süüdata, aga ammu enne plahvatamist kustub ära. Nagu ei töötaks negatiivsete tunnete väljendamise pidurid. Selline olukord mulle ei meeldi ja sellist ennast peeglist näha ei taha.

Ma ei arvagi, et peaksin kõik negatiivse enda sisse hoidma, ent soovin hoida end nii paljugi tagasi, et (see vähene!) lapsevirin ei viiks mind endast välja. Seda kasvõi juba seepärast, et näen, kuidas minu halb tuju nakatab last ja siis on ka temal virisemist rohkem. Nii tekib meil nõiaring, mis võib kesta mõned päevad. Siis on tunne, juskui saabki korraks vee pinnale tõusta, kopse ei tõmba täis täielikult.

Sellised pahameelehood teevad mulle muret, sest kardan endal olevat sünnitusjärgset depressioon. Lappasin internetis mammamasendusega seotud teemasid ja teiste kogemusi ning mängisin endale natuke arsti, tuvastades endal paar kuud tagasi magneesiumipuuduse, mida käsimüügiravimitega üritasin leevendada. Mingit erilist tulemust ei näe, aga tuleb tunnistada, et ma pole magneesiumipreparaate ka väga järjepidevalt tarbinud.

Lugedes Teie siinseid soovitusi otsustasin üht-teist päevaplaanis muuta. Olen küll hirmus skeptiline igasugu klassikalises mõttes kõrgemate jõudude poole pöördumiste suhtes, aga vist on aeg iseenda toimimisse veidi avatumalt suhtuda ja leida see, mis jääb sellest klassikalisest käsitlusest kõrvale. Meeldib Teie mõte palvest-meditasioonist ja leidsin soovituse rituaalseteks pesemisteks. Ei ole kindel, kuidas Teie harjutus küll täpselt käib, kuid jättes kõrvale naiseliku edevuse püüan dušitamise-kreemitamise aja kulutada ainult enda ja oma (heade) mõtete jaoks. Varem oli see tegevus elementaarne, nüüd olgu see meditatsioon ja meeldiv ritaal korraga või pigem järgemööda. Võimalik, et ärrituvus on tekkinudki sellest, et aega päris endale on lapse saades jäänud oluliselt vähemaks. Autoriteediks on minu jaoks head suhted (või pigem liitlus) lähedastega: see ei ole minu jaoks midagi iseenesest mõistetavat ja seda ma sisuliselt igapäevaselt ka teenin.

Füüsilises osas üritan koormata end elamise koristamise ja korrastamisega. See ei ole minu lemmiktegevus, aga olen tähele pannud, et koduseks jäädes on teadmine tegelemist ootavate hulgast hakanud tekitama omakorda tuska. Mida närvilisem olen, seda enam ärritab, et üks või teine asi on tegemata; tunnen siis (põhjendamatult) ebaõiglust, tajun plaanide luhtaminekut ja nii see hakkab taas sisepingeid kerima.

Uute prillide osas pean end käsile võtma ses osas, et ei esita endale ja eriti oma väiksele lapsele mingeid ootusi teatud olmeolukordades käitumises. Minu jaoks teeb selle raskeks see, et oleme abikaasaga seisukohal, et laps ei ole meie alluv vaid meie perekonna, meie meeskonna täieõiguslik liige. Minu meelest seda nii ilusat mõtet mõeldes on aga lihtne unustada, et titt on siiski titt, ja siis läheb mulle täiesti absurdelt hinge see, kuidas (alla-aastasel!) lapsel pole kannatlikkust, kompromissivalmidust või teist poolt säästvat taktitunnet oma kriitika esitamisel nagu meil abikaasaga omavahel erimeelsuste puhul. Ei taha astuda libedale teele, kus nõuan oma lapselt enam, kui ta võimeline on. Tahan, et lapse oleks õnnelik ja et temast saaks ka õnnelik, mitte niivõrd ainult teiste inimeste ootustele vastav täiskasvanu. See on ka suur põhjus, miks tahan endaga midagi ette võtta.

Ja loomulikult pean vajalikuks minna korralikult magama sellisel ajal, mis lubaks mul hommikul kell 7 ärkava lapsega hakata tegutsema nii, et tunneks alanud päevast ja elust rõõmu.

Tahan olukorda parandada, sest need külastavad pahameelehood on väga kurnavad. Ka füüsiliselt. Õnneks keegi lähedastest ei naeruväärista, et mina, inimene, kellel läheb ju alati hästi ja kes saab kõigega hakkama, oma olemist vahel nii talumatult raskeks pean. Minu jaoks on olukord tõsine ja olen väga mures.

Kas on võimalik, et ma oma põhjuste otsinguil tähtsustan und üle? Kui kehvas seisus ma selliste meeleolukõikumistega tegelikult olen? Kui õigel teel on mu enda parandamiseks ette võetud plaanid? Mida tasuks veel ette võtta? Tulla äkki ka vastuvõtule?

Kuna kõik peale une tundub olevat mõtlemisest ja elukorraldusest kinni, siis kas ja mida tarbida või teha juhul, kui uneajal ei ole hoolimata õigest magamaminekuajast oma hea-tuju-patareisid täis laadinud ja pall on juba veerema pandud?

Kõike paremat!
Tänan Teid ette!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Unevajadus on suuresti isikupärane ja siin peab lähtuma iseenda vajadustest. Päevatoimingud väsitavad inimest ning siin aitab hoiakute -"uued prillid" lähenemine. Teadmine, et kaaskond on sõbralik ja kaasaaitav on vägagi positiivne.
Ka päeval veidi puhkehetki leida!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.